Ameerika Hääl ja Eesti Hääled – kas neid jõuaks lahuta…

06. detsember 2016
Jako Kull

Seekordse, kahekümne esimese Jõulujazzi peakontserdi eel pühapäevaõhtuses Nordea kontserdimajas tekkis täismaja sees küsimus, kas ja kuidas ameerika hääled eestimaistega kokku kõlavad, kokku sobivad. Kas läheb või(s)tluseks või on rahu maa peal? Ja tore oli, et ma rohkem ei mõelnud, sest see osutus täiesti kohatuks. Seepärast olgu kohe öeldud: vokaaltehnilist arutlust allpool ei tule, sellel ei oleks suurt mõtet ega väärtust. Sest kas me kirikus liturgiat või missat arvustame? Kui üldse midagi, siis edastatakse ikka vaatleja subjektiivne, aga ainuüksi kronoloogiline ülevaade. Nii püüan minagi.

 

Milanost Tartuse, Tartust Tallinna, edasi Wiesbadenisse – kes ei teaks USA vokaalgruppi Take 6. Mehine kuuik on oodatud kõikjal maailmas. Nad on korduvalt esinenud Valges Majas ja olnud USA kultuurisaadikud paljudes riikides. Eriti oodatud on aga Take 6 jõulutuurid, nagu praegunegi, kolmas tulemine Eestisse. Grupilt on ilmunud neliteist albumit, mille eest on nad pälvinud kümme Grammy auhinda, üheksateist Grammy nominatsiooni ja kümme gospelmuusika kõrgeimat auhinda Dove. Usk, sõprus, austus ja muusikaarmastus – need neli nähtust on teinud ja teevad siiani kuuiku just nii tuntuks ja edukaks, kui nad on. Nende endi sõnad. Kui kontserdi alguses tuleb lavale Anne Erm ja ütleb, et on imeline aeg, siis ta ei eksi. Kui lavalt öeldakse, et Take 6 on parim vokaalansambel maailmas, siis ega seegi eksitus pole. Aga kui öeldakse, et Estonian Voices on Eesti parim vokaalansambel, siis ma küsin – kas ainult? Sest kui öeldakse, et meeskuuik on oma stiili rajanud väga avarale muusikalisele skaalale ja seadetele, siis kas seda ei tee ka Estonian Voices? Ka Eesti vokalistide kuulsus ulatub juba mitmesse Euroopa riiki ning kõiki omi seadeid esitatavad nad, nagu ka Take 6, vaatajale-kuulajale mängleva kerguse ja absoluutse tehnilise meisterlikkusega. Mõlema superansambli unikaalsus seisneb erakordses häälte kooskõlas ja uutele katsumustele avatud repertuaarivalikus, mis ulatub gospelist hiphopini ja jazzist popini. Seda kõike pakuti ka pühapäeva õhtul, mil eestlaste trumbiks oli nais(hääl)te olemasolu.

 

Estonian Voices alustas inglis- ja eestikeelse „Aisakellaga“. Mirjam Dede ütles ansamblit tutvustades, et nad kõik kuuekesi ootavad, aga tahavad praegu publikule just oma kingitusi jagada. Ülemhelilise alguse järel lauldi „Enne kui pilli valmis tegi, sai toru sisse vägi“. Vahel ei lähe hästi, aga ükskord saab see jama läbi ehk „Peigmees, miks mind maha jätsid?“ Mirjam Dede soologa. Ansambel nagu orkester!

Neljanda loo eel küsis Maria Väli, kes on süüdi, kui on segadust (hinges, maailmas?). Kas mängime oma rolle, või mingeid muid? Kadri Voorandi mõnus kare hääl. Seejärel nõudis Voorand saali valgust, et publik ansambli uue loo esitusega ühineda saaks. Julge käik nii vara, aga rahvas oli juba küps ja tuli kaasa. Viiendas loos pandi aeg seisma, „I stopped the time“. Mikk Dede soolo, siis Maria Väli, siis mõlemad koos. Kadri Voorand ja Mirjam Dede hoidsid rütmi. „Kõik, mis sa teed, tee praegu“ – see on järgmise esituse moto. Alul mõnusalt hääleharjutusi, siis silplaulu ehk scatting’u tipptase – imeline kokku- ja kooskõla! Järgmise loo eel mõtles Mikk Dede oma väikesele tütrele, sest juba sõidavad saanid ja sõidavad reed. Tütar ootab, nii ka isa. Seejärel Eeva Talsi ja Jaan Tätte „Kättemaks“, kus Kadri Voorandi huultelt oli tunda kellegi kolmanda, isegi kuuenda hingust. Saal värises võimsast bassitümpsust (ei, pille ei kasutatud, ehkki kaks kitarri oli laval küll, aga need ootasid oma aega). Mirjam Dede tervitas lavalt Arno Tamme, sest tema kaudu sai kuuik oma repertuaari imeliselt kõlava džunglilaulu.

Järgnes üllatus. Pärast publiku suurepäraseks tituleerimist kamandatati lavale Jazzkaare fotograaf Rene Jakobson ja tehti publikuga ühispilt. Siis lõpulugu-popurrii meeldetuletuseks, et oleme detsembris. Lumehelbed, saanid, kingitused, verivorst, jõulupuu. Päkapikud võivad (kas ikka võivad?) tulla, „Santa Claus is coming“. Aga eestlaste esinemine ei lõppenudki veel, sest seebimulle puhudes ilmus lavale Take 6 ning koos lauldi „Hey, mr. Bubble“. Tõeline Eesti-Ameerika ühendkoor!

 

Sellega sai esimene tund läbi, tuli vaheaeg. Sel ajal tegin korra juttu Mariaga, et küsida, kuidas kahte ansamblit võrrelda saaks. Vastuseks vaadake arvustuse esimest lõiku ja saate aru, et see küsimus on tarbetu – ei saagi. Vaheaja lõpuks oli lavale kahe kitarri kõrvale (ka klaver on kogu aeg paigas olnud) toodud süntesaator. Take 6 alustas.

 

Üle tunni aja pikkuse kava sisse mahtus kuusteist lugu. Tuleb siinkohal tunnistada, et Take 6 kogu järgnev esinemine oli ülimalt kõrgetasemeline, meeste pidevad liikumised olid vabad (kohati ka parajalt koomilised) ja nauditavad, samas oli olukord läbivalt ja pidevalt traditsiooniline. Võib olla, et pidigi olema. Jõuluaegne kontsert, nagu luureandmed mulle sealtpoolt lompi juba nädal varem teada andsid.

Alustatati mõnusalt liikudes, silplauluga. Kohe tehti rahvaga ka ühislaul: „na-na-na“ erinevates variatsioonides, rütmis plaksutamine. Kolmandaks: fun, happy? Jah, muidugi! Ka Take 6 lubas instrumentide kasutamisele viidates üllatusi pakkuda, järgnes Stevie Wonderi võimas arranžeering. „I Wish You A Merry Christmas“ lõppes eestikeelse aitähiga. Kuna mõned ansambliliikmed polnud varem lund näinud, siis lubati Eestist lumi kaasa võtta – „Let it Snow“. Kuningas on sündimas ja „The Newborn King“ kõlas traditsiooniliselt ja traditsionaalselt. Siis anti teada, et too sündiv kuningas võtab meilt kõik meie tehtud ja tegemata patud, „Sweet Little Jesus Boy“ kõlas rahulikult ent jõuliselt. Sõrmi nipsutades jõuti läbi üheksanda loo kümnendani, mille jooksul tabas ilmselt paljusid siiras soov jõuda jõuludeks koju, „Take Me Home For Christmas“ ja „Aitähhh“.

 

Take 6 nentis ikka ja jälle, et jõulud on üks hea asi. „Toome tervitusi president Obamalt ja tervitame ansamblit Estonian Voices!“ Kui kontserdi eel manitses üle saali kõlav hääl fotosid mitte tegema, siis Take 6, vastupidi, lausa kutsus neid tegema. „Tehke mobiiliga valgust, pildistage (meid ja saali), minge Take 6 Facebooki lehele, vajutage „Meeldib“! ja postitage oma pilt Facebooki.“ Elevust kui palju! Seejärel mindi klassikalisemaks, sest ettekandele tuli Tšaikovski „Suhkruhaldja tants“. Kõlas saksofon, mida muidugi laval ei olnud, aga hääl matkis seda harukordselt hästi. „You’re a Mean One, Mr. Grinch“ oli tõeline jazzooper ja -ballett korraga! Järgmisena sai publik jälle ansambliga koos laulda, „Stand By Me“ kõlas nostalgiliselt ja läks südamesse. „Spread Love“ lasi kogu kehast läbi paraja bassimütsu ja venitas samas näo naerule. Siis grandioosne lõpuräpp, kummardus. Aga lisalooks tuldi tagasi koos Estonian Voicese võluritega ja esitati „O Come All Ye Faithful“. Selle kiituslaulu sõnad kutsusid vaatama ja kummardama meie Päästjat Jeesust Kristust. Et kõigil oleks lootust ja rahu. Jõulurahu.

Take 6 & Estonian Voices
4. detsembril Nordea kontserdimajas

Take 6:
Mark Kibble – esimene tenor

Claude V. McKnight – esimene tenor

David Thomas – teine tenor

Joey Kibble – teine tenor

Khristian Dentley – bariton

Alvin Chea – bass

 

Estonian Voices:

Kadri Voorand – alt

Mikk Dede – tenor

Mirjam Dede – sopran

Maria Väli – sopran

Rasmus Erismaa – bariton

Aare Külama – bass

 

Vaadake kontserdi fotosid siit.