Andres Mustonen: kui ei ületa piire, elad klappidega

09. detsember 2005

Vanamuusik Andres Mustonen on ideedemeister, kes ei lase end välistest piiridest ja zhanritest heidutada. Nii triivis ta 5. detsembril üle aasta La Folia projektiga taas jazzilaineil ja jagas oma mõtteid Mari Hiiemäele.

Jazzkaare veebitoimetuse reporter Mari Hiiemäe intervjueeris 5. detsembril Andres Mustoneni, kes esines Jõulujazzi raames Draamateatris barokki ja jazzi ühendava projektiga La Folia.
La Folia on aegade hämarusest pärit hispaania tantsumuusika pöörane hittlugu, mida sajandite jooksul on oma teoste aluseks võtnud paljud hispaania, itaalia, prantsuse jt. maade heliloojad.

Kas klassikalise muusika ja jazzi ühendamist tehakse mailmas palju?
Muidugi tehakse ja hakatakse üha rohkem tegema. On aeg kaotada ära vahe jazzi, klassika, rocki ja baroki vahelt. See aeg on möödas ja need, kes ei suuda sellel rajal olla, need kannatavad, sest nad elavad klappidega.
Maailm jõuab tagasi sinna, kus kunagi muusikamaailm oli. Sinna kuulusid kõik liikumised, arusaamised, kõik emotsioonid. Muusik ei eristanud ennast, kas ta kirjutas armastuslaule, kas ta kirjutas tantsulaule, kirikumuusikat. Kõik oli ühes isikus.

Akadeemiline maailm on juba ammuilma tupikus, nad ei ole võimelised looma ise mitte ühtegi nooti, mis ei oleks juba kirjas. Jazz- ja rockmaailm on saamas üha haritumaks ja haritumaks. Akadeemilisest maailmast tõusevad need inimesed, kes on võimelised muusikastiilides vabad olema, hakkavad kasutama jazz- ja rockmuusika energeetilisust ja spontaansust. See on maailma tulevik.
Muusikastiilid hakkavad üksteisele lähenema. On tekkimas uus muusikatraditsioon, mis mõjutab nii jazzmuusikuid, rockmuusikuid kui ka klassikalist muusikat.

Mida uut annab kuulajale sellise muusika jazzversioon, mida on mängitud ka puhtalt klassikalisena?
Muusika teemat peab tabama, kuulajatele tuleb anda sõnum ja kohale peab jõudma, mis on selle idu. See ei ole lihtsalt esitus, see on elamine ja loomine, selle hetke kreatiivsus, mida peab tunnetama ja otsima. Loomulikult on see suur asi.
Mul on ajaloost ja muusikast väga suur teadlikkus ja seda jultunumalt ma näen tulevikku. Minu jaoks ei ole hirmuäratav võtta mingi vana materjal ja teha sellest heavyrock.

Vanas muusikas on erakordne harmoonia, meloodia, tänapäeva muusikast, rockist ja improvisatsioonilisest jazzist tuleb võtta see teine pool, loomingulisus. Kui need pooled omavahel ühendada, hakkab muusika kõnelema nii, et see ei ole klaasi taga esitatud ajalooline ese. Siis on see muusika, mis on inimestel käes, mille peale nad võivad naerda või plaksutada, võivad sülitada või sõimata. Nad võivad seda ka armastada. Nad võivad oma emotsioone sinna piiritult peale valada, nii nagu nad tahavad.

Kas teie eesmärk on publikut muusikaliselt harida?
Mul ei ole mingit eesmärki. Ma olen nii palju aastaid laval olnud, ma olen iga teine päev aastas laval, täna olen siin, homme lähme jälle. Ma elan laval ja voodis. Ma elan laval, see on minu elustiil, ma ei taotle sellega, et ma kedagi hariksin. Kuulajal on võimalus ennast ise harida.

Kui pikk on teie koostöö Eesti jazzmuusikutega?
Mitmed aastad. Algas see Hortus Musicuse Keskajarockiga. Ja Tanel Rubeni ja Taavo Remmeliga on meil juba väga mitmeid programme olnud: Mozarti muusikast Amadeus-rock, siis La Folia ja Neli aastaaega. Siit me kasvatame oma muusikutega uue rock-barokk-jazz-stiili. Need muusikud, kellega täna esinesime…
Siin ei ole midagi kommenteerida, need on fantastilised muusikud. Vat need on Eesti muusikute uhkus. Tanel Ruben, Taavo Remmel, Jaak Sooäär – need on supervirtuoosid, super loomingulised isksused. Muusikatöötlused mida esitasime tegime kõik koos, andsime igaühele arenemisvabaduse. Keegi kedagi ei seganud.

Kas täna kuuldud muusika jõuab teistele lavadele ka? See jõuab kindlasti ja sellest tuleb üks uus Eesti muusika nähtus.

Vivaldi-teema on teie jazztöötlustes juba mitu korda läbi jooksnud. Kas Vivaldi muusikat on kergem jazzrockiks ümber mängida, kui mõne teise helilooja muusikat?
Jah, sest Vivaldi on meeletu energeetikaga. Ise peab olema tohutu potentsiaaliga inimene ja Vivaldi on täiesti tipus, üleüldse Euroopa kultuuri energeetika tipus.

Kuidas suhtute päris free jazzi, kus muusikas selgroogu, millele toetuda suurt polegi?
See on oma stiil. Ma ei ole täielikult selle pooldaja. Ma kuulan ja ma olen seda palju kuulnud, ma olen ka käinud paljudes Lääne linnades sihukest asja kuulamas, aga ma tahaks, et see free baseeruks mingitel traditsioonidel.

Kuid traditsioon ei pea olema klassikalise muusika traditsioon? Kas selle kontserdi viimane lugu St Louis Blues vihjas soovile hüpata klassikalisest muusikast välja?
Jah! Ma mängin päris palju huvitavate koosseisudega sellist traditsionaalset jazzi, mis ei ole üldsegi seotud mitte mingisuguse klassika ja barokiga. See siin oli täielik New Orleans, St Louis Blue, selline ba-dap-ba-dii-bap-damm… Ma mäletan ise kui ma New Orleansis olin 80-tel, istusin ühes kõrtsis, kuulasime seda muusikat ja mul oli väga hea meel.
Vana traditsiooni jazzi teemad on asi, millele tasub toetuda. Sellega saab väga huvitavaid asju teha. Seda tuleb esitada jällegi sellises oma kreisi olekus, oma kreisi peab olema sees. Muusika ei tohi olla otse, ta peab olema kuskilt olema keeratud ja segane. Sa võtad selle kätte ja väänad õige muusika välja.

Kas teie puhul saab rääkida mingist püsivast tendentsist, mille poole te muusikaliste vahenditega püüdlete?
Ma suundun transtsendentaalsesse vabadusse, ma tahan saavutada absoluutset vabadust. Vabadust vägagi tugevate reeglitega.

Teie elujaatus on nakatav. Mida soovitaksite inimestele, kes hakkavad muredele alla jääma?
Kõige suurem asi maailmas on armastus. Armastus inimeste, hingede vastu, lahkunute vastu. Kaaslaste vastu. Oma tegevuse vastu, oma hetke vastu. Armastus toidab kogu aeg. Tuleb armastada, anda ja anduda sellele hetkele, sellele olekule, kus sa oled. Sinna tuleb püüda, sest siis ümbritsevad ka sind inimesed, kes sind armastavad. Ja kui sind armastatakse, siis saad sa veel rohkem vastu armastada.
See on nagu suur-suur pudrupott, sa muudkui keerad ja keerad seda ringi ja kõik kulgeb. Aga see on tegelikult juba ammu maha mängitud. On võõrandumine, külmus, kalkus, kadedus, ahnus. Kõik see teeb inimese meele kurvaks. Heldelt tuleb anda. Kõik tuleb endast välja anda, isegi siis kui see on nõme. Ära mõtle sellele, mis teised arvavad. Kui sa annad seda piiritult, siis nad armastavad sind.