Andres Mustonen: “Muusika on siis, kui sa ise oled muusika ja see tuleb sinu seest”

28. november 2016
Silvia Luik

Andres Mustonen on pulbitseva energiaga muusik, dirigent, varajase muusika ansambli Hortus Musicus juht ja omanimelise festivali eestvedaja. Muusikateadlane Kristel Pappel on kirjutanud: „Isegi kui arvad, et oled karastatud kuulaja ja Mustonen ei üllata enam nii kergesti, oskab ta ikka teosesse puhuda mingi uue hinguse, olemata seejuures kramplik originaalitseja“. Kolmteist aastat mitme nime all tegutsenud ansambel Art Jazz Quartet või Mustonen-Sooäär-Remmel-Ruben Jazz Quartet andis reede õhtul Jaani kirikus kontserdi. Esitusele tulid klassikalised teosed barokkhelilooja Johann Sebastian Bachi sulest, mida oli rikastatud jazziliku helikeelega. Kontserdikava esitati maitsekalt ja kõigile oli seal midagi – nii sajanditevanust klassikat kui ka jazzile omast improvisatsiooni.

 

Veidi enne kontserti vestles Andres Mustoneniga Jazzkaare veebireporter Silvia Luik.

 

Mis on teie jaoks muusika?

Mina olengi muusika. Muusika on siis, kui sa ise oled muusika ja see tuleb sinu seest. Kui muusika tuleb sinu seest, siis järelikult sa oledki muusika. Aga muusika on see, mis ühendab maapealset ja spirituaalset maailma. Kahe maailma side – see on muusika. Selleks on väga palju erinevaid teid ning seda me otsime.

 

Tänase kontserdi pealkiri on „Igavene ilu“. Mida see sümboliseerib?
Ilu on üle igasugustest juttudest ja maitsetest, kas teatud ajastu, muusika, bänd meeldib või ei meeldi. Igavene ilu näitab seda, et järgnevusi, harmooniaid, meloodiaid on loodud selliselt, et need toidavad inimmeeli igavesti. Aga see, kuidas ette kanda ja kuidas me tahame seda ette kanda, jääb meie otsustada.

 

Tänapäeval on väga aktuaalsed märksõnad „internatsionaalsus“ ja „integreerumine“. Kas see toimub ka muusikas, siinkohal mõtlen jazzmuusika ja klassikalise muusika põimumist teie kavas?
Minu jaoks on olemas inimesed ja nende hinged, mitte rahvused. Niisamuti muusikas pole minu jaoks mingeid piiranguid, mitte mingisuguseid alajaotusi. See on lihtsalt stagneerunud muusikamaailmas, kus üks istub klassikalises süsteemis, teine ooperimaailmas ega saa oma „kastist“ välja, mis on väga suur piiratus. Ma tahan kuulata muusikat üle nende kastide ja inimeste seatud piiride. See on kõrgemale tõusmine nendest piiridest ja reeglitest, mis meil siin maailmas on loodud. Praegune jutt on muidugi muusikateadusevastane, aga see on vaba inimese jutt ja mina olen maailmas kõige vabam inimene.

 

Teie tänane kontserdikava on üsna J. S. Bachi keskne ning Bach oli väga suur improviseerija. Kui õige on ühele klassikalisele teosele luua uus keskkond ja luua sellele veelkordne improvisatsioon?
J. S. Bach on muusikaajaloos esimene kõige suurem jazzman, selles mõttes, kuidas me tänapäeval saame aru jazzist, mille muusika on suuresti improvisatsioon. Bachi muusika tervikuna on improvisatoorne ja kui ta kirjutab meloodia, siis ta võib sellele improviseerida, teha sellest variatsioone ning anda sellele meloodiale uusi vorme. Ega jazzmuusika ei ole tekkinud 20. sajandil, jazzmuusika on mõtlemine, filosoofia, see on üks viis, kuidas läheneda muusikale. Kuidas ma esitan teost täna, see on minu vaba valik, homme võin seda sama teost mängida teisiti. Aga see on võimalik ainult geniaalsete heliloojatega, keda on olnud ja on praegugi muusikaajaloos piisavalt, kes annavad muusikutele loomingulise vabaduse. Kvartetiga püüame tagasi minna loomingu alguspunkti: meie oleme selle muusika loojad, aga meil on vihjed Bachilt. Tänase kontserdiga anname muusikale esteetilise ilu, me ei taotle stiilipuhtust. Tänast kontserti ei saa ka õieti nimetada jazzkontserdiks selle kõige tavalisemas mõttes. Selles muusikas on nii barokki, kontsertlikkust, soolosid, improvisatsiooni, samuti kajad meie ajastu rütmidest ja tantsudest, nagu bossanoova ja reggae, mida kõrvutame võrdväärselt barokitantsudega, nagu pavaan ja galjard.

 

1960ndatel lõi laineid prantsuse pianisti Jacques Loussier Trio, kes salvestas mitu albumit Bachi muusikat jazzivõtmes, lisaks vokaalansamblid The King’s Singers ja The Swingle Singers. Kui Jazz Quartet 2003. aastal alustas, siis polnud idee põimida klassikalist muusikat jazzi helikeelega enam uus. Mis oli ajend Jazz Quarteti loomiseks ja kuidas valitakse teosed ansambli repertuaari?
Üks moment on see, et me ei esita teost mehaaniliselt rütmi taustal. Tol ajal pandi vanematele lugudele rütm taha nagu mootor, mis oli järelikult vajalik, sest see oli maailmast kadunud. Aga me ei ole kokku tulnud sellepärast, et midagi originaalset luua, vaid selletõttu, et see on oluline meile endile. Aga repertuaarist: alguses küll pakkusin mina teoseid, mida mängida, kuid üha rohkem pakume kõik ideid. Jaak Sooäärest on saanud Bachi helikeele fänn, Taavo Remmeliga oleme mänginud igasugust muusikat ja Tanel Ruben on kõige virtuoossem ja autentsem Bachi trummimängija.

 

Jazz Quartetil on kaks albumit, „Aria“ ja „A Tempo“. Mis edasi ja kas on oodata uut plaati?
Plaanis on teha terve Goldbergi variatsioonide plaat, lisaks koostada supervirtuoossete kontsertide repertuaar, mis hõlmaks viiuli- või klaverikontsertide ettekandmist. Mõte on jazzkontsertlikkus: oleme mänginud Bachi viiulikontserti ja Brandenburgi kontserte ning liigume seda rada pidi edasi. Praegu teeme koostööd Leedu Kammerorkestriga, kellega esitamegi Brandenburgi kontserte. Sellesse projekti on kaasatud veel muusikud Paul Daniel ja Liudas Mockūnas. Palju põnevat on veel ees!

 

MUSTONEN-SOOÄÄR-REMMEL-RUBEN JAZZ QUARTET „Igavene ilu“

25. novembril Jaani kirikus

 

Koosseis:
Andres Mustonen – viiul
Jaak Sooäär – kitarr
Taavo Remmel – kontrabass
Tanel Ruben – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.