Andres Noormets: Improvisatsioon on lendamise tunne!

27. oktoober 2014
Marje Ingel

Oktoobri algul Sügisjazzi kavas olnud Mart Soo juubelikontserdil liitus improviseerivate muusikutega improviseeriv näitleja Andres Noormets. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel usutles trio ASK liiget, missugune on näitleja suhe improvisatsiooni ja lavalisse vabadusse.

 

Kuidas ASK üldse kokku sai?

 

Andres Noormets: Tegelikult alustasime neljakesi: Mart (Mart Soo – toim), Taavi (Taavi Kerikmäe – toim), mina ja Tanel Ruben. Kümmekond aastat tagasi kutsus kontserdikorraldaja Aivar Trallmann meid Viljandi Hansapäevadele esinema. Enne seda tegime ühe tunniajalise proovi, et kontrollida, kas me omavahel üldse kokku läheme. Klappis küll. Tegime Viljandi raekoja taga aias ühe kontserdi, see oli lihtsalt üks katkematu improvisatsioon. Mõned esinemised olid veel neljakesi, aga siis juhtus, et Tanelil polnud aega, ja lõpuks niimoodi kolmekesi jäimegi.

Alates 2006. aastast hakkasin Klassikaraadios „Fantaasia“ saadet tegema. Ühel momendil  mõtlesime, et aga ma ju seal ka räägin, teeme õige raadios kontserdi, otsesaatena. Esimene saade oli vist lausa kahetunnine. Siis tuli Taavil idee, mis oleks, kui laseksime rahval saatesse helistada, vaatame, mis nad ütlevad. Ja jäimegi sellise soovikontserdi formaadi juurde. Pärast seda olemegi ainult niimoodi esinenud.

 

Kas teie koostöö oli algul rohkem teatri moodi ja pärast muutus rohkem muusikaks?

 

Algul oli see minu poolt rohkem rääkimine. Ma tegin kohapeal luuletusi, lasin lihtsalt teksti-improvisatsioonil minna. Pärastpoole muutus mu osalus helilisemaks.

 

Kas Teie enda jaoks on see pigem teater või pigem muusika? Või Te ei leia üldse vajadust sinna vahele mingit piiri tõmmata?

 

See on improvisatsioon. See võib olla mis tahes: teater, muusika, kunst, kirjandus, ükskõik! Aga väga palju asju, mida ma olen kirjutanud, olen kirjutanud just teksti-improvisatsioonidena. Oma kuuldemängud olen ma kõik teksti-improvisatsioonidena kirjutanud, ilma et ma midagi plaaniks. Hakkan lihtsalt ühest otsast pihta ja jõuan mingil momendil lõppu välja, tavaliselt ühe päeva jooksul.

Tegevusliku improvisatiooni meetod, mida ma olen õppinud, ei ole narratiivne, see keeldub asjade nimetamisest. Me ei mängi puud või vihma või talve ootamist. See on lihtsalt niisugune abstraktne improvisatsiooni stiil, kus kasutatakse nii keha, häält kui teksti selleks, et näiteks saada ühendust oma alateadvusega või lihtsalt ennast väljendada. Samas on seal kasutatav sõnastik väga viljakas ka muudest asjadest mõtlemisel. Teatritöös on mul see sõnavara kuskil kuklas olemas ja tihtipeale, kui ma olen omadega ummikus, siis ütlen endale: tee kontra või dekonstrueeri see asi kuidagi… jne.

 

Ma võtaksin Teie sõnasabast kinni: Te ütlesite, et need asjad on kuklas. Kust need ideed improvisatsiooni ajal tulevad?

 

Oleneb, kes alustab. Aga mingisuguse algimpulsi võib leida ükskõik kuskohalt, näiteks me võime absoluutselt kõike siit ruumist oma improvisatsiooni algmaterjaliks võtta. Mitte et ma hakkan rääkima sellest uksest või sellest riidepuust, vaid ma võtan endale aluseks, ütleme, selle, missugused jooned siin ruumis jooksevad ja hakkan rääkima sõnadega või lausetega, mis justkui jäljendavad selle ruumi jooni või struktuure.

 

Aga need laused ei pea olema kirjeldavad, ega ju?

 

Ei, absoluutselt mitte! Ja teine asi, mida ma improviseerides peaaegu näen, on niisugune sõnade jõgi. Kõik sõnad on võimalikud, nad kogu aeg jooksevad mu eest läbi, ma lihtsalt võtan neid selles järjekorras nagu ma tahan. Kõik on olemas ja kõik on võimalikud.

 

Kas sellist vabadust treenitakse ka kuidagi action-teatriga?

 

Ei, see on minu enda leid. Ma ei ole oma action-teatri kolleegidega isegi rääkinud, kuidas nemad seda visualiseerivad. Võibolla nad ei visualiseerigi seda mitte kuidagi, sest sõna ei ole tegevuspõhises teatris tähenduslik, ta on lihtsalt nagu muusikainstrument. Tegevuslik improvisatsioon on helikunstile lähedane, sest seal on käibel vaatepunkt, et keha tuleb kasutada kui muusikainstrumenti, häält kui muusikainstrumenti, ja sõnu tuleb samuti kasutada kui muusikat, mitte kui tähenduste edasiandmise vahendeid.

Niisiis ASKi ühislooming on lihtsalt improviseerimine, parimal juhul on see muusika! Kõik need kolm instrumenti on ju muusikainstrumendid – nii hääl, klahvpillid, kui kitarr.

 

Kuidas improviseerija laval etteaste kulgu tunnetab? Kas on vahel oht ka ajataju kaotada või muul moel niiöelda ära eksida?

 

Me oleme nii tempereeritud aja poolt, et see taju on ikka kuidagi kuklas olemas, päris ära see ei kao. 

Selleks peaks vist inimene lausa purjus olema, et täielikult järg kaotada ja ära eksida. Kuigi ma mäletan kunagi teatrikoolis räägitud jutte, et Vanemuises olevat vanasti olnud nö. afekti-näitlejaid, kes tulid lavalt, täis vaimustust, öeldes: „näed, veerand tundi panin, täis afekti, mitte midagi ei mäleta!“ Selle peale on ju hirmus mõelda – see võib ju olla publikule ohtlik, kui sul on mingi niisugune ollus lava peal, kama puha, mis ta seal teha võib! Kui laval liiguvad nö. seinast välja tõmmatud teadvusega inimesed, kes absoluutselt ei tea, kes nad või kus nad on…

See on pigem ikkagi mingisugune rituaalne, transilaadne olemine, seal võib end niimoodi ära kaotada, või meditatsiooni sees. Aga taolistes olukordades, kus publik usaldab end sinu kui teejuhi kätte, sest sina ju tead, kuhu see asi liigub, siis ei saa lasta päris niimoodi kõigel minna. Mingisugune kontroll on olemas, kuigi … väidetavalt ideaalses improvisatsioonis ei peaks justkui kontrolli juures olema. Aga tegelikult on väga palju erinevaid kontrollereid, mis kogu aeg nagu plõnksuvad ja töötavad.

Ideaalis on nii, et tõesti inseneri ei lasta ligi, aga see insener on olemas, ta peab lihtsalt olema niisuguse koha peal, et ta välja ei paista. Kasutad teda siis, kui seda on väga vaja. On küll küsitud, et kuidas see on võimalik, kas alati, kui hakkad improviseerima, kas alati tuleb? Võib ju olla, et ei tule. Aga ma võin kinnitada, et tuleb ikka! Alati tuleb, kuigi mõnikord ongi vaja inseneri käest natuke küsida: noh, kuidas me seda konstrueerime antud momendil?

 

Kas nii: „Laena mutrivõtit, keerame veidi lõdvemaks“?

 

Jah, tuleb natukene sättida seda konstruktsiooni, kuhu peale ehitama hakata. Ja kui see ehitus on juba hakanud arenema, siis võid inseneri ära unustada. Tavaliselt ta jätabki su siis rahule. Iseenesest on hea, kui see insener on olemas, sa oskad mingisuguseid konstrueerimisjuhiseid välja võtta, kui sa hädas oled. Mine tea, teinekord võib juhtuda, et sa oled hädas. Kuigi ma pean ütlema, et ilmselt need, kes sellega hädas on, need ei tunne improviseerimisest rõõmu ja ma arvan, et nad ei võta seda ette, sest sel juhul on see metsik pingutus ja närvipinge. Aga kui sellest rõõmu tunda oskad, siis on see üks ägedamaid tegevusi üldse. Ma arvan, et see annab inimestele eluaastaid juurde. Improviseerijatele kindlasti, sest sellel hetkel on su teadvus nö. vabanenud, see on lendamise tunne!

 

 

Mart Soo 50 Teater NO99 Jazziklubis 3. oktoobril 2014 kell 22

Esinesid:

 

Kulgejad

Mart Soo – kitarr

Raun Juurikas – klahvpillid

Taavo Remmel – bass

Brian Melvin – trummid

Tuuli Velling – laul

 

ASK

Taavi Kerikmäe – klahvpillid, elektroonika

Mart Soo – kitarr, elektroonika

Andres Noormets – hääl