Prantsusmaa jazzi tippudest koosnev Andy Emler Trio andis 22. aprillil NO99 jazziklubis tõeliselt meeldiva ja lõõgastava kontserdi. Trio albumilt „Tee time“ ja „A quelle distance sommes-nous?“ pärit lood on kui lühikesed jutustused, mis maalivad kuulajatele pilte ning panevad muusikaga kaasa mõtlema. Kontserdist tegi ülevaate Maarja Hindoalla.
Trio kõik kolm liiget on Eesti publikule tuttavad ning esinenud siin varemgi, kuid sellises koosseisus astuti Eestis lavale esmakordselt. Andy Emler on tuntud eelkõige improvisaatorina, ta on viljakas helilooja, hingestatud pianist ning paljude koosseisude loominguline juht, kes on pärjatud prantsuse jazzi kõrgeimate auhindadega. Trio kaks albumit on pälvinud kriitikute kõrgeima hinnangu, milleks on Prantsusmaal tähistus ffff.
Briljantne kolmik pakkus kuulajatele küpset, sügavat ning kaunist jazzi. Nende lood olid kui jutustused, mis kiskusid publiku kaasa mõtlema ning saalis valitses eriskummaline tardunud ja lummatud meeleolu. Igal palal oli eriline võluv algus, tormiline kulminatsioon, mis koosnes enamasti improvisatsioonist ja pani publiku loo keskel imetlusest plaksutama, ning õnnelik lõpp, mis tekitas pärast emotsionaalselt elamust väga vabastava tunde. Trio muusika oli huvitavate nüanssidega, kuid enamasti sujuv ja unistavate ning rahustavate meloodiatega.
Tundus lausa uskumatu, et improvisatsioon kõlas nii läbimõeldult, viimistletult ja terviklikult. Selliste oskuste juures piisas vaid kolmest instrumendist, et luua täiuslik helipilt, mis kuulajaid võlub. Märkimisväärne oli ka asjaolu, et muusikud ei hoidnud improvisatsiooni ajal pidevat silmsidet, vaid olid kõik justkui oma mullis ning tunnetasid muusikat oma keha ja meeltega.
Lugudes oli tunda väikeste rütmi- ja meloodiamustrite jõulist kordamist, mis mõjus hüpnotiseerivalt. Lisaks olid improvisatsioonilised osad nii põnevad ja ootamatud, et publiku nägudelt peegeldus tõeline ootusärevus ja elevus, mis päädis meisterlikemates kohtades aplausiga. Ka palade lõpus oli tunda, kuidas publik ootas kannatamatult hetke, et saaks oma vaimustust plaksutamise näol väljendada.
Kontserdi viimane pala algas väga erinevate meloodiatega klaveril ja kontrabassil, tekitades huvitava topeltkuulamise efekti, kuni kaks meloodiat aegamisi üheks sulandusid. Viimane kolmandik kontserdist oli aga eriti energiline ja jõuline.
Samas olid kontserdi võtmesõnadeks ka energia ning huumor. Muheda olekuga Emler tutvustas palasid naljatledes ning lõi mõnusa ja sõbraliku õhkkonna. Andy Emler, Claude Tchamitchian ja Eric Echampard tegid ka improvisatsioonide ajal omavahel kohati nalja ning muigasid, mis pani kuulajad ennast mugavamalt ja vabamalt tundma. Ka kontserdi lõpus, pärast aplausi, suundusid muusikud sujuvalt publiku sekka istuma justkui nad oleksidki ise osa publikust. Lisaloo nõudmine ajas nad aga uuesti lavale.
Andy Emler Trio kontsert oli kõige paremas mõttes klassikaline, kui seda sõna jazzi kohta üldse kasutada saab. Tegu oli rütmika ja küpse jazziga. Esmaspäevaõhtune kontsert oli vaba ja sundimatu ning kuulajasõbralik, andes publikule nädala alguses meeldiva lõõgastava elamuse.
Andy Emler Trio (Prantsusmaa)
22. aprillil NO99 jazziklubi
Koosseis:
Andy Emler – klaver
Claude Tchamitchian – bass
Eric Echampard – trummid