Anna-Maria Jopek sidus poola folkloori jazziga

15. detsember 2006

Poolatar Anna-Maria Jopek mängis kenasti nii hääle varjundite kui jazzi ja folgi sulatamisega. Publik, kes ei osanud kontserdilt esialgu palju oodata, jäi lõppkokkuvõttes rahule.

11. detsembril esines Estonia kontserdisaalis poolatar Anna-Maria Jopek kavaga “Soovide kaevul”.

Publikut küsitlesid Anu Eesmaa ja Mari Hiiemäe.

Mare (50), laulja ja lauluõpetaja:”Olen hästi meeldivalt üllatunud, sest ma väga palju ei teadnud temast enne. Selle põhjal, kui palju mul oli infot kätte saada, arvasin, et ta on üheplaaniline. Selline bossanova ja mahe. Aga tegelikult oli ta minu jaoks väga palju huvi pakkuv. Oma huvitava vokaalikasutusega ja Poola rahvamuusikaga. Mulle meeldisid ka pillimehed. Mida kontsert edasi, seda lahedamalt ta publikuga suhtles. Ja lõpuks ta võttis publiku endale. Meeldiv mulje jäi. Sümpaatne ja armas.”

Ülle (46), reklaamindusvaldkonna esindaja:„Mind üllatas väga positiivselt selle kontserdi ülesehitus. Lauljatar alustas nii arglikult ja kuna ma teda ei tundnud, siis mõtlesin, et kas see ongi siis kõik või? Ei teadnud mida oodata, aga seda asjade arenemist läbi muusika oli väga põnev jälgida. Väga hea kontsert oli kokkuvõttes.”

Toomas (18), õpilane:”Väga ilus kontsert oli. See polnud nagu Euroopa jazz ega Põhjamaade jazz. Poola omapära kumas läbi. Lauljatari hääl oli väga omapärane ja hästi ulatuslik. Jäin väga rahule, väga ilus kontsert oli.”

Peeter, (46), energeetikavaldkonna esindaja:„Hea hääl, head pillimehed, aga saund jättis natuke soovida. Natuke hakkas segama see pirin, mis tehnikast tuli. Artisti kohta ei ütle ühtegi halba sõna. Tuntud lugude jazzivõtmes esitamine oli väga hästi lahendatud.”

Margit (40), assistent:„Artist oli väga jõuline ning samal ajal hästi õrn. See hääl oli nii võimas, et käis luust ja lihast läbi. Täiesti vastandlikud nüansid. Kontsert tekitas jõulumeeleolu. See polnud tegelikult mingi jõulumuusika, aga sellel aastal tõi just see minu jaoks jõulutunde kätte. Igal juhul positiivne elamus.”

Lisanna (20), üliõpilane:„Väga super esineja, kellest enne tänast kontserti ma suurt midagi ei teadnudki. Hääl on tal väga võimas. Väga mõnusa tulemuse andis jazzmuusika segamine folkmuusikaga ning hääletugevustega mängimine. Stiilide paljusus ei seganud.
Mulle väga meeldis lugu, mille Jopek tegi bassimängijaga kahekesi. Bassimees kasutas huvitavaid võtteid ja mängis väga hästi. Tavaliselt tehakse kitarriga selliseid eksperimente nagu seal bassiga.”

Mari (29), kunstiõpetaja:„Blondiinid päästavad maailma! See oli väga veetlev, kuidas Jopek suutis oma tagasihoidlikkuse ja õrnuse juures niivõrd vägevat ja mõjusat häält teha. Tema lavakäitumine polnud sugugi niivõrd artistlik kui see, mis tuli tema sisemusest. Mulle ta meenutas natuke kevadisel Jazzkaarel nähtud Eivori kontserti Kaarli kirikus. Eivori eripära oli see, et ta sidus folkloorse baasi jazzmuusikaga ning andis sellele rockiliku varjundi. Siin kasutas lauljatar samuti väga erinevaid stiile ning üleminek väga jõulise stiili juurest väga õrnani oli väga kiire. Ma usun, et siin oli kõikidele midagi huvitavat kuulata. Oli rokkimist, oli ballaade, oli armastuslaule, oli puhast jazzi ja popi. Lauljatari häälematerjal, millega seda kõike ette kanti, oli laiakoeline. Esitus oli väga massiivne ning veetlev.”

Teet (38), turundusjuht:”Sõbratar kutsus mu kaasa, ega muidu poleks viitsinud tulla. Teadsin küll, et ta Methenyga koos midagi on teinud, aga muu info tema ümber jättis mulje, et ta on ikka pigem üheplaaniline, selline õrna häälega habras kena naine, kus tihti ilu mängib suuremat rolli kui muusika ise.
Nüüd ei kahetse küll, sest ta ikka osutus palju huvitavamaks. Hääl oli varjunditerohke ja kohati murdus, mis väga sobis sellesse muusikasse. Eks ta pigem selline sissevaatamise ja mõtisklemise muusika oli, aga lauljatar on oma nishis kindlasti tugev ja teab, mida ta oma häälega teha saab.”