Anne Ducros

03. juuni 2003

Prantsuse üks parimaid praegusi jazzlauljaid liitub popmuusikast tuge otsiva standardite esitamise lainega. Kuid temas on piisavalt omapära, et miitte pidada tulemust reaplaadiks.

Madala, rikka hääletämbriga prantslanna on jazzi laulnud juba paarkümmend aastat, kuid tema lauljatee algus ulatub klassikaõpingutesse. Tema spetsialiteet oli barokiklassika esitamine. Pärast seda, kui ta 80ndatel oli proovinud ka jazzi esitada ning kohe tunnustust ja heakskiitu pälvinud, kalduski vaekauss sellest alates teises suunas. Laulja ise on tunnistanud, et teda paelus vabadus, mida jazz talle pakkus. Mullu tunnistati Prantsusmaal Ducros aasta muusikaauhindade jagamisel parimaks jazzilauljaks.
Oma biograafias märgib Anne Ducros artiste, kellega ta koostööd teinud: Michel Petrucciani, Didier Lockwood, Michel Legrand, Ray Brown, Ted Curson, Jacky Terrasson, Eric Lelann, Stefano Di Batista. Siin plaadil lisandub neile suupillilegend Toots Thielemans, kes mitmes loos kaasa teeb.
See, et Anne Ducros siin põhiliselt inglise keeles laulab on ainus miinus. Need pophõnguga lood on originaalis muidugi ingliskeelsed, kuid Serge Gainsbourgi (ja vastavalt prantsusekeelne) “L’eau a la bouche” eristub juba selle poolest, et laulja hääl ja selle varjundid toimuvad loogilises komplektis. Võõra keelega aga on veidi tunda, kuidas mitte päris kõik häälikud ei klapi päris täiega, kerge kobamine, õige nüansi otsimine ei tule kasuks. Küll aga korvab seda Anne Ducros’ musikaalsus, huvitav hääl, vokaaltehnika.
Plaadi avalugu, Carole Kingi klassikaline hitt “You’ve Got A Friend” edastab tunnet, mis oli ka originaalis. Stevie Wonderi Ballaad “Lately” swingib koos Thielemansi suupilli ja stringiga. See on meeleolu, mis tuttav nendelt arvukatelt jazzihõnguga plaatidelt, kus esitatakse Suurt Ameerika Lauluraamatut. Plaadi ainus Ducros’ enda kirjutatud laul “In Your Eyes” on üdilt ühtlasi ka plaadi üks jazzilikumaid, mis mängleb modaaljazzi ja bopi ühendusteel.
Michel Legrandi “Faded Roses” on hästi esitatud tundeküllane ööhakuballaad. Üks tipmisi esitusi siin on aga töötlus biitlite loost “Blackbird”. Kirgas, lendleva vokaaliga, dünaamiline, kogu laulja hääleulatus on mängus.
Bernie Petkere boppiv-kiire “Close Your Eyes” annab Ducros’le võimaluse skättida ja ta teeb seda tõesti võluvalt. See meenutab seda eelist, mis meisterskättijal Ella Fitzgeraldil oli paljude teiste talle järele jõuda püüdvate diivade ees – avar hääl, suur ulatus, liikumisruum. See on ka Anne Ducros’ eelis, mida ta arukalt kasutada mõistab.
Fleetwood Maci repertuaarist pärit “Song Bird” gruuvib aeglase mõõdukusega ja jätab alguses petlikult lihtsakoelise mulje, kuni Ducros teemat ja materjali töötlema asub. Sestpeale läheb toimuv huvitavaks – nagu oleks poolpimedal laadaplatsil äkitselt peale pandud täisvalgus.
Minevikku vaatava ja popmuusika hittide poole küünitava vokaaljazzi lainesse mahub “Close Your Eyes” kenasti. Ja pole sugugi liiga tüüpiline või eristumatu. Pigem vastupidi.