Anne Erm 75: Millest on tehtud Eesti jazzi esimene leedi?

31. august 2018
Külli Haav

Mitte ainult kontsertidest, kartulitest ja nõmmeliivateest, vaid Anne Erm on kollaaž teda lapsepõlvest saatnud muusikaarmastusest ja -himust, hoituna looduse ja loomingu poolt. Sellele sekundeerib huvi üha uut avastada ja esitleda.

 

Anne Ermiga vestles Jazzkaare reporter Külli Haav.

 

Millised on esimesed eredaimad muusikaelamused lapsepõlvest?

Minust üheksa aastat vanem vend Ants laulis meeskvartetis, mille proovid toimusid meie kodus, mis asus koolimajas, toonases  Pärnu 2. keskkoolis.

Minu koolidirektorist isa mängis klaverit, vend mängis väga hästi ja lõpetas muusikakooli kiitusega. Tema mängitud Chopini „Polonees“ ja Sibeliuse „Kurb valss“ kõlavad praegu kõrvus. Kooli aulas toimunud kontsertidest mäletan RAMi koori ja kvarteti RAM 1 laulu “Ungari tants nr 5” ja mäletan, et tool oli kõva. Need laulud, mis tollal kõlasid raadiost Georg Otsa jt lemmikute esituses, kõlasid kodus ka ema suust „Saaremaa valss“, „Rannakolhoosis“ jne. Kuna ema oli tudengina suvel Soomes töötanud, siis mõned viisid kõlasid ka soome keeles.

 

Kuidas muusikat täis lapsepõlvest sai kutsumus?

Mul oli kade meel, et õde mängis klaverit ja vend käis muusikakoolis ja ütlesin tahtekindlalt “Mina tahan ka!”. Mäletan, kui mulle pandi ette esimene noot, õpetaja käis kodus näitamas “kartuli” noote, millel polnud isegi vist varsi taga, esialgu näitas ta, kus noodid asuvad ja siis hiljem, et neil on erinevad pikkused. Varsti hakkasin üle tee muusikakoolis käima, kus mu klaveriõpetaja oli Uno Tambre ja literatuuri õpetaja helilooja Artur Uritamm. Koolis aga tegi helilooja Heinrich Meri okariinide orkestrit, kus mäletamist mööda mängisin pisikest harmooniumit.

 

Tallinna Muusikakoolis, praeguses Otsa-koolis olid meie kursusel suurepärased jazzpianistid nagu Aarne Vahuri, Peeter Kardna, Raivo Tammik, Raivo juures käisime ka muusikat kuulamas, sest tema sai esimesena välismaalt plaate nagu Oscar Petersoni, Count Basie’t ja teisi. Kui Eesti Raadios töötasin, hakkasin käima ka nõukogude liidu jatsufestivalidel ja sain tolleaegsete tegijatega, muusikute ka kriitikutega tuttavaks. Sellest jäigi jazz mulle südamesse.

 

Kuidas tuli Collage lavale?

Läksin kompositsiooni õppima ja laulsin ÜTÜ kammerkooris (Üliõpilaste Teadusliku Ühingu), kust Raivo Dikson kutsus mu ansamblisse. Proove tegime esialgu Pedagoogilises Instituudis. Esimesel suvel õppisime hulga lugusid juurde ja andsime kontserte ehitusmalevates. Solistideks Anne Velli ja Nikolai Samohvalov, laulsime  siis peaaegu 15-liikmelise koosseisuga. Preemiaks saime reisi festivalile “Varssavi sügis”. Mõtlesime siis tuumikuga, et vajame püsivat koosseisu ja eesmärki. Kutsusime Collage’i juhendama minu kursusekaaslase, pianisti ja jazzmuusiku Aarne Vahuri. Ta oli just see õige mees – väga täpne, sest tegi seadeid, hankis repertuaari. Aarne ja pisut hiljem ka mina töötasime raadios – saime raadiomajas proove teha ja salvestada. Nii said meist professionaalne hobiansambel, kelle põhitegevus oli uue muusika salvestamine, aga meid kutsuti ka esinema näiteks laatadele koos tsirkuseartistide Druusi ja Fatkiniga, võistluskontsertidel saatis trio või terve ansambel soliste ja kui Eesti Raadio Estraadiorkestrisse oli värviks vokaaliisi vaja, siis kutsuti ka meid.

 

Nimi Collage sai alguse minu Pärdi-vaimustusest, kollaažist teemale „B-A-C-H“. Eri stiilide ühendamine käis ka meie kohta, laulsime ju esialgu klassikat – a la Swingle Singers, siis lisandus jazz, popjazz, rahvalaulud. Laulsime paaril kontserdil ka Pärdi „Collage ’i“, seda siis Ülo Vilimaa modernse tantsu taustaks.

 

Mida tunned ja arvad, kas tänapäeva avalikku ruumi, kaubanduskeskustesse ja liftidesse sobiks jazzi tuua?

 

Mitte ei sobi, vaid see ongi aastakümneid kõlanud kaubanduskeskustes – sving, fusion ja n-ö easy listening või lounge jazz on avalikus ruumis enim mängitud ja sobib suurepäraselt, sest inimesed on siis positiivses meeleolus, õnnelikud ja ei panegi tähele, et ostavad võib-olla rohkem.

Inimesi on nõukogude ajast hirmutatud sellega, et ah, see jazz on üks “ussi väljaajamine”, millegipärast on see ikka veel mõnel inimsel mõttes ja meelel. Kõik, kes on Jazzkaarel käinud, teavad, et festivalil on tegelikult väga mitmekesist muusikat ja tänapäeval on jazz väga avar mõiste, sidudes endaga erinevaid stiile ulatudes bluusist maailmamuusika ja poprütmideni. Lõpuks maksab ikka see, kas muusika ja muusik on hea ja kõnetab või ei, tänased jazzi piirid on väga avarad. Mõni eksperimentaalne stiil või lugu võib tunduda liiga dissoneeriv, vali, kuid siis saabub kuskilt heakõlaline lahendus ja leiad, et see möll ja valu olid põhjendatud.

Minul endal tekkis eriline armastus vokaalansamblite vastu, kuna Collage’s sai vokaalharmooniaid hoolega kuulatud ja muusikakoolis 3-4-häälsed diktaadid õpetasid harmooniaid kuulama ja muidugi ka esimesed lemmikansamblid olid Les Double Six ja Les Swingle Singers Prantsusmaalt.

 

Millised on Teie endal ja Jazzkaarel tulevikuplaanid?

Eks me peame maailma arenguga sammu ja soovime kõnetada ka nooremat publikut. Jazzkaarel õnneks ongi nii, et kuulajaskond on suhteliselt noor võrreldes Ameerika või Euroopa omaga, esinema tulnud muusikudki imestavad selle üle.

Mõtleme alati väikse seltskonnaga läbi, mida teha teisiti ja paremini, olgu siis tegu Eesti heliloojate tähtpäevadega või koostööprojektidega. Eredaim näide on kevadel toimunud “Saja lugu”, mis ühendas erinevaid kunstiliike, sotsiaalset olemist ja avas lihtsate toredate eesti inimeste olemust.

 

Kevadeks on samuti päris palju ideid ja unistuste artistide nimekiri on pikk, pühitseme ju oma 30. sünnipäeva. Oleme jälginud uusi, kuidas jazz liigub küll minimalismi, küll roki poole, alati leidub ka improvisatsiooni ja maailmamuusika sugemetega jazzi, kõik saavad kokku Jazzkaare suure kaare all.16 aastat oli Sakala keskus oma paljude saalidega asendamatu, nüüdseks on sobilikke asukohti vähe, Telliskivi loomelinnak on viimased aastad olnud meie koduks ja nii saab olema ka järgmisel kevadel, Jazzkaare 30. sünnipäeval.

 

 

Kumu auditooriumis toimuval Sügisjazz 2018 avakontserdil 2. septembril “Anne Erm 75: Tribute to Collage” laulavad Lea Gabral, Kaisa Gabral, Kadri Voorand, Mikk Dede ja Sänni Noormets, seaded on teinud ja instrumentaalansamblit juhib Janno Trump.