Antonio Sancheze rännak kosmilistes jazzihelides

03. detsember 2015
Kristiine Veerde, Rahel Talts

Pühapäeva õhtul astus lavalaudadele üks Jõulujazzi oodatumatest artistidest – meisterlik trummar Antonio Sanchez koos oma kõrgetasemelise elektroakustilise ansambliga Migration pakkus eesti publikule harukordset kogemust saada osa tõelisest nüüdisjazzi koorekihist. Laiemale publikule on Sanchez tuttav kui Alejandro Gonzáles Iñárritu filmi „Birdman“ helilooja. Kontserdi keskmeks oli jazzisüit „The Meridian Suite“, tunniajaline katkematu ambitsioonikas muusikaline teos, õigemini novell, nagu seda nimetas Sanchez ise. Tema loodud suurteos oli mitmetahuline ning elamusrikas, oli kui tohutu energialaenguga metsik raju, milles aeg-ajalt esinesid vaibumismomendid ning enesesse süüvimine. Meisterlikud muusikud pälvisid publiku vaimustuse momentaanselt – saksofonikadents, MIDI-pilli põnevad helivärvid ning virtuoosne pillikäsitlus olid vaid mõni aspektid, mis haarasid publiku ning jätsid kustumatu mulje elamusterohkest õhtust.

 

Publiku muljeid küsisid Kristiina Veerde ja Rahel Talts.

Triin, jazzitudeng: „Mulle hullult meeldis see kontseptsioon, et lugude vahel ei ole pause ning on üks dramaturgiline jutustus. Ma ei ole seda nii palju kohanud. Samuti meeldis mulle see, et lõpulugu kestis 25 minutit – seda ma ei olnud varem kohanud! Ma kontserdile tulles ei osanudki midagi oodata, sest ma ei teadnud teda varem, aga kuna mu sõbrad küsisid, et kas ma ikka lähen, siis tekkis huvi.“

Kaspar Tambur, vabakutseline muusik: „Lisalugude ajal, mis kestis 35 minutit, kui ma ei eksi, nägime ilmselt erinevate inimeste kompositsioone ja iga bändi liige oli selle pähe õppinud, et tuleks südamest. Ilmselgelt ei olnud tegemist improvisatoorsete lugudega vaid väga läbi planeeritud teostega. See meeldis väga. Esimene pool, see muusikaline novell oli minu jaoks intensiivne, pole jõudnudki seda veel ära lahata. Võimsad mängijad, mis muud ma oskan selle koha öelda.“

Triin, õpib jazzklaverit G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis: „Mul on hea meel, et see teine sett tuli sinna. Ma olekski jäänud seda kuulama, sest nad lõpus hakkasid ise ka lõbutsema. Neil oli endal nii äge, et see jõudis ka publikuni. Mina olen väga rahul, et ma tulin. Ma olin teda ise enne näinud laval Pat Metheny bändis mängimas ja see panigi huvi tundma – ise tegelen ka muusikaga ning tundsin, et tahan ise väga tulla. Ilus ja elamusterohke pühapäeva õhtu!“

Kärt Männa, õpib Viljandi Kultuuriakadeemias rütmimuusikat: „Ausalt öeldes ma tulin siia hästi puhta lehena, mis oli eriti positiivne selle puhul. Ma teadsin, kellega ta on teinud koostööd, aga seda koosseisu ma ei olnud varem kuulnud. See kestev liin sellel kontserdil töötas väga hästi ja see MIDI-pill oli väga värskendav Eesti lavade puhul. Hästi lahedaid hetki oli ja imeline, kuidas nad suutsid publikut köita selles protsessis. Nad suutsid pidevalt hoida seda energiat.“

Arti Tamme, õpib G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis: „Ülikõva kontsert! Üks punkt, mille välja tooksin on see, et raske oli aru saada, mis oli ette kirjutatud, mis oli eelnevalt kokku lepitud ja mis mitte – see oli lahe. Kõige ägedam oli see, et neil oli nagu kaks setti ning nad vaatasid, et kui publik jääb saali, siis mängivad veel. Teise osa lood olid palju ägedamad ning keskendumine oli parem – võtsid seda kuidagi erilisena. Ma olin „Birdmani“ filmi näinud ning palju Jazzkaare kontsertidel käinud, mis tekitasidki huvi tulla siia kontserdile.“

Dan Bondarenko, Tallinna Reaalkooli õpilane: „Mulle väga meeldis see energia, mis Sanchezel oli. Pidevalt oli selline tunne, et tahaks kaasa elada ning mu jäsemed tõmblesid kohe kaasa. Ma ise olen hobitrummar ning see energia oli kontserdi kõige tugevam külg. Kuulsin tema muusikat esimest korda „Birdmani“ filmis ning see soundtrack jäi kummitama mind. Mulle meeldib seda niisama jalutades kuulata.“

Rahel, veebireporter: „Kava oli väga mitmekülgne ja kontrastide rohke ‒ kasutati nii elektripille kui ka akustilisi pille ning lugusid oli väga erineva helitugevuse ja iseloomuga. Kontserdi tegi väga terviklikuks ja põnevaks see, et lugude vahel muusikud ei rääkinud, vaid kõik läks järjest jadas ja publik plaksutas siis, kui tundis, et nüüd tahaks seda teha. Bändi koosmäng ning üksteise kuulamine oli imetlusväärne ning andis väga tugeva positiivse meelestatuse. Oli väga kõrgetasemeline ja erakordne kontsert.“

Kirke Karja, pianist ja baaridaam: „Mulle ikka väga meeldis. Ma ei tulnud siia võib-olla mitte nii väga Antonio Sanchezi pärast, vaid rohkem pianisti John Escreeti pärast, kes on juba poolteist aastat olnud mu lemmik. Vaatasin mingit edetabelit, kus olid kõige paremad 2013. aastal välja antud jazzialbumid ja siis sattusin tema peale. Kõik meeldis väga, aga minu jaoks oli eriti äge ikkagi John Escreet, ja see terviklik kompositsioon, et vahepeal ei plaksutatud, toimis suurepäraselt. Seda muljet minu jaoks aga natuke rikkus see lisapala, mis oli hoopis teisest puust. See oli ka väga hea, aga pisut tõmbas see mul esmase mulje alla. Kuigi taseme poolest on nad kõik kahtlemata suurepärased.“

Guido Kangur, kultuuritegelane: „Üliväga meeldis. See oli niivõrd fantastiline ja liigutav kontsert. Muidugi ma olen enne ka Sanchezit kuulnud ja natuke tean sellest muusikast, aga see „laks“ oli ikkagi niivõrd positiivne, et hoolimata suurest väsimusest ja pikast päevast sa tunned, kuidas muusika sind kaasa viib. Ja sa ei tõuse mitte viisakusest püsti, vaid spontaanselt. Tihti mulle teatris see ei meeldi, kui püsti tõustakse pärast etendust. Näib, nagu eesti rahval on lihtsalt selline komme. See on iseenesest väga tore, aga tundub pisut ülepaisutatud. Täna aga oli see nii spontaanne, sest kontsert tõesti oligi nii võimas.“

Ramuel Tafenau, noor trummar: „Emotsioonid on laes. Olles ise üles kasvanud Antonio Sancheziga, võin öelda, et see on midagi uskumatut. Kõige rohkem hämmastas mind see bändi omavaheline keemia. Neid ei murdnud miski, nagu öeldakse. Ma olen täiesti õhinas ja sõnatu hetkel. Tõesti väga meeldis.“

Marek Talts, kitarrist: „See oli üks ilus suurlinna novell. Väga vaheldusrikas, sisukas, tehniline, huvitav ja kõrgetasemeline. Kõik instrumentalistid olid suurepärased ja see muusika kõnetas täielikult. Eriti huvitav oli see, et seal oli ka nii-öelda elektriline set-up: Rhodes, electric bass ja EWI (electric wind instrument). Ning see vaheldus kontrabassi ja akustilise klaveri ning elektriliste pillide vahel oli väga hea. Super elamus. Hakkasin kohe huvi tundma klaverimängija ja bassisti tegemiste üle. Enne ma neid ei teadnud.“

 

Antonio Sanchez & Migration 29. novembril kl 18 Vabal Laval 

Koosseis: 

Antonio Sanchez – trummid 

Seamus Blake – saksofon 

John Escreet – klaver

Matt Brewer – bass