Arder ja Kontus – kaks erinevat isiksust, üks sisemine sund

14. detsember 2006

Jõulujazz jõudis tänavu kahel detsembriõhtul ka Pärnusse. Nii Helin-Mari Arderi kui Rebecca Kontuse kontsertidel käis Marge Lumisalu.

Läinud nädalal oli Pärnu rahval meeldiv võimalus osa saada kahest ääretult südamlikust kontserdist – neljapäeval esines Endla Küünis eesti noorema põlvkonna üks dšässitähti Helin-Mari Arder, laupäeval sai kuulata Pärnust pärit noort andekat solisti Rebecca Kontust.

Mõlemal kontserdil käis Marge Lumisalu.

Olgugi et stiililt ja hääletämbrilt on nimetatud lauljad üsna erinevad, ühendas mõlemat solisti suur pühendumus ja siiras esitus.

Helin-Mari Arder on viimase viie aasta jooksul kogunud jazzlauljana endale tuntust nii siin- kui ka sealpool riigipiire. Tema kellukana helisev õrn hääl on samas väga nüanssiderikas, lubades veenvana esitada nii bossanoovasid kui ka prantsuse šanssoone.

Vaid blues`i puhul jäi tema hääl nõrgaks – seda muusikastiili ei saa laulda „nice and easy” (ilusasti ja kergelt), nagu on öelnud aastaid bluesi laulnud Tina Turner. Blues eeldab vähe karmimat käsitlust ja tugevamat tunnet. Paistis, et ega Helin-Mari ise väga tahtnudki seda laulu laulda, aga pillimehed olla soovinud. Siit soovitus – igaüks tehku ikka seda, mida südames tunneb, et teha tahab.

Vaieldamatult on aga Helin-Mari Arderi näol tegemist ühe osavaima improviseerijaga eesti noorte jazzlauljate seas. Tema mängleva kergusega, kuid samas filigraanselt ette kantud „moka-ott” on üsna haruldane. Selleks peab olema äärmiselt musikaalne ja väga hea harmooniatunnetusega.

Ka rütmitunnetus on Helin-Mari Arderil suurepärane – keerukate ja vahelduvate taktimõõtudega palad ei valmistanud talle mingeid raskusi. Samuti väärib esiletõstmist laulja suur keeltepagas. Kui nimetatud kontserdil kõlasid laulud vaid kolmes keeles (eesti, inglise ja prantsuse), siis tegelikult saab laulja hakkama veel ka soome, hispaania, itaalia ja portugali keelega.

Mis Helin-Mari Arderi juures on eriti sümpaatne, on tema lihtsus ja loomulikkus. Temas pole kübetki tühja edevust, mis paljude noorte lauljate puhul silma ja kõrva häirib. Ta ei ole laval selleks, et ennast imetleda, näidata, kui hästi ta hääl kõlab või mida kõike ta oma häälega oskab ette võtta. Hoopis laul ise on oluline – selle sisu ja emotsioon. Seetõttu ongi tema kontserdid alati nagu muinasjutud, kus üks imearmas haldjas vestab kordumatuid lugusid.

Rebecca Kontus peaks olema esmapilgul Arderile vastand – tugeva natuuri ja jõulise häälega, alati moekalt riides käiv noor solist. Jäänud paljudele kindlasti meelde paari aasta tagusest Eurovisiooni lauluvõistluse eesti eelvoorust, kus astus üles nii üksi kui ka välja valituks osutunud kollektiivi Suntribe koosseisus. Lauljana on ta olnud pigem funky- ja gospel- kui jazzartist.

Samas sobiks Rebecca Kontuse seekordse kontserdi määratluseks just nimelt ülistus-jazz või jazzulik ülistuslaul. Tõsiuskliku inimesena suutis Kontus viia laulude sõnumi ilma vaevata Agape kirikusaalis olnud publikuni. Iga laul oli mõtestatud ja ette kantud väga siiralt. Inglisekeelsete lugude puhul rääkis ta laulu sisu ka keelt mittemõistvate inimeste jaoks lahti.

Kahju oli sellest, et saateansambel –Henri Peipman klaveril, Taavo Remmel kontrabassil ja Ahto Abner trummidel – mattis kohati solisti jazzu sisse nii ära, et vokaal oma sõnumiga jäi üsna tagaplaanile. Võib-olla oli see ka taotluslik, kuid arvestades laulude sõnumit ei oleks vast siiski tohtinud tekst päris summutatud olla.

Kõige liigutavamalt mõjus aga hoopis lisalugu, mille Rebecca Kontus esitas üksi, end ise klaveril saates. Kokkuvõttes olid mõlemad eelpool vaadeldud kontserdid väga sügavasisulised, kaunid ja jõuluaega sobivad.