Argo Vals kihutab helikiirusel instrumentaalpopi taevas

16. oktoober 2015
Helena Tamm

Jazzkitarristiks õppinud Argo Vals loob helisid, remix-ib neid ja kuulab teiste omi, armastab häid trummareid ja kui muusikas on gruuvi. Tema teise albumi “Nokturn” esitluskontsert Tallinnas on välja müüdud ning huvi on suur. 

Enne kontserti vestles muusikuga Helena Tamm. 

 

Lõpetasid 2014. aasta kevadel TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia jazzkitarri eriala. Mis ligi pooleteist aasta jooksul Sinu kui muusiku elus juhtunud on?

Valmis said kolm plaati: Viljandi Guitar Trio oma kohe oktoobris pärast lõpetamist, minu oma nüüd selle aasta juunis ja Talamaki plaat juuli lõpus – augusti alguses. Sattusid kõik kokku. 2014. aasta suvel olid needsamad plaadid alles töös ja samal ajal oli mul kahenädalane kontserdituur Venemaal – super road trip ja kogemus. Sama aasta detsembris ja jaanuaris inspireerisin end loomeresidentuuris Kagu-Eestis Moostes, viibides külalisstuudios MoKs. Aprillis elasin kuu aega Viinis ja andsin mõned kontserdid Ungaris. Nüüd vahetasin äsja elukohta – kolisin augusti lõpus Tartust Tallinna.

Alles sellel kolmapäeval tutvustasid live’is esmakordselt tervikuna oma teist sooloalbumit „Nokturn“. Juba homme saavad tallinlased aimu, millega tegu. Räägi üks lugu mõne „Nokturni“ muusikapala valmimisest?

Üks veider lugu on, mis mulle kohe pähe hüppas. Plaadil on lugu pealkirjaga „–35“. Sel on mu jaoks raskema pungi kõla. Tegemist on plaadi kõige vanema looga, mille idee tekkis 2012. aasta veebruaris. Elasin üksinda Viljandis Paala linnaosas ühes nõukogude ajal ehitatud kahekordses majas ja hirmus külm aeg oli. Õhtuti koju jõudes tuli taas suuri ahje ja pliiti kütma hakata. Ja kogu pingutusest hoolimata oli selles majas ikka nii külm, et kolisin kööki, panin köögilauale arvuti püsti ning salvestasin „–35“ demo sealsamas. Hiljem saatsin idee bändikaaslasele Karlile, kes pakkus loosse mitmeid ulmelisi variatsioone, ning kahepeale see lugu meil valmis sai.

R2 nädalaplaadi intervjuus ütlesid Koit Raudsepale, et Sinu teine plaat „Nokturn“ on esimesest pealkirjaga „Tsihcier“ jõulisem, otsekohesem, tempokam, gruuvikam. Miks ja kuidas nii sai?

Gruuvilisus tuli selle tõttu sisse, et mulle väga meeldivad head trummarid ja meeldib programmeerida rütme kas rütmimasina või arvutiga. Tekkis rohkem rütmiideid ja läksin eelmisest plaadist edasi. Kaasasin plaadi tegemisse mitu supertrummarit, kelleks on Hans Kurvits ja Tõnu Tubli. Olen tänulik, et nad selle aja leidsid.

Sinu plaadil on ainult üks vokaaliga lugu. Miks just instrumentaalmuusika? 

Olen loonud instrumentaalmuusikat. Vokaliisi olen mõnes loos kasutanud, kuid esimene tekstiga laul jõudis sellele plaadile. Samamoodi võiks küsida, miks eelistada vokaalset? Tegelikult on mul väga hea meel, et jälle on hakatud instrumentaalmuusikat kuulama. Tullakse kontserdile ja avaldatakse toetust. See on väga lahe!

Kas Sa ise kuulad ka rohkem instrumentaalmuusikat? On Sul üldse aega oma proovide kõrvalt teiste artistide kuulamiseks?

Osakaalud on üsna võrdsed, kuid järele mõeldes kuulan kusjuures rohkem muusikat, milles on ka laulja. Uut kraami ma kirglikult ja süstemaatiliselt ei otsi, enamuse kuulan läbi siis, kui olen sõidus. Tegelen palju oma töö ja loominguga ja sellel ajal, kui pingsalt mõtlen, eelistan olla vaikuses. Küsin palju sõpradelt, mida nemad kuulavad ja soovitavad. See on mugav-hea sõel, sest usaldan nende maitset.  Peaaegu kõik mu sõbrad on melomaanid, kuid mina nende vahel mitte (naerab – toim.) Melomaanitiitli annaksin vend Aigarile.

Millist kollektiivi soovitaksid ise teistel kuulata?

Näiteks Tigran Hamasyan, kes on kord ka Jazzkaare Jõulujazzil esinenud, Tatran või Oddarrang. 

Milliseid Eesti artiste soovitaksid?

Värskelt andis plaadi välja Ekke Västrik. Siis ka Taavi Tulev, Karl Petti, Liis Ring, Ramo Teder ja Of Roofs, Genes and Stolen Meanings on alati mu esimeste eelistuste seas. Festivali Vilsandi Trance esinejate listist võiks valida kõik. Selle festivali line-up on alati väga põnev!

Sa teed remix’e ka. Kelle muusikast ja miks? 

Olen teinud siis, kui seda mulle pakutakse. Remix’e on põnev ja vajalik teha, see arendab mitmekülgsust. Praeguseks on minu nägemusi teiste heliloomingust valminud kokku neli, pakutud on viit. See viies oli lahe lugu, kuid ma ei suutnud sinna omalt poolt midagi anda juurde, et ta originaaliga vähemalt samaväärse tulemuseni küündiks. Enamik kordi on remix’id tellinud minult Rein Fuks, kaks olen teinud Pia Frausi lugudest, ühe Imandra Lake’ile ja ühe Galaktlanile. Kõik neli lugu on ilmunud Eesti plaadifirma Seksound reliisidel. 

Kuulasin seda hiljuti ilmavalgust näinud Imandra Lake’i loo „Kaks vööd“ remix’i. Mõjus värskendavalt! Kuula lugu siit: https://soundcloud.com/argovals/kaksvood

Aitäh. See on kõige veidram remix, mille seni teinud olen. Leidsin Viinist ühe pisikese kuubik-süntesaator-masina ja õppisin selle loo tegemisel teda tundma. Meist kahest tuli sel korral kokku midagi parajalt friiki.

Otsustav küsimus. Mis laupäeval KUMU auditooriumis „Nokturni“esitluskontserdil juhtuma hakkab?

Kohaletulija saab näha kümne inimese ühist panust õnnestumisse. Sarnaselt 2012. aastal ilmunud albumile organiseerib ka sel korral esitluskontserdid Henri Roosipõld ja mul on temaga koos töötamise üle super hea meel. 

Pakume lisaks helile ka visuaalset elamust. Visuaale loob Kristin Pärn ja valgust kujundab Oliver Kulpsoo. Helikunstnikuks on Taavo Teras. Esmaspäeval oli meil Von Krahli teatris läbimäng. Oliver ja Kristin läksid asju üles sättima juba kella üheksa-kümne vahel hommikul, ühel hetkel voolas kohale asjade meeletu transportimise üle elanud bänd, sättisime mitu tundi asju üles ning mängisime kella viieni kava läbi. Pikk päev oli. 

Jäid Sa sellega, mida nägid, rahule?

Täiega! Juba see, et üheksa inimest proovi saada, on korralik sättimine ning see oli esimene kord, mil saime live-olukorra nii suure koosseisuga läbi mängida.

Nii, et oled poole kohaga kultuurikorraldaja ka?

Paar korda aastas võtan ette. 

Kultuurikorraldajate Liit asutati just, liitu ja saad lisateadmisi! 

Tasub kõrva taha panna, sest endalgi on vaja rohkem teadmisi, kuidas asju professionaalselt teostada. Praegu on mul silm peale jäänud kahele kollektiivile, keda tahaks aasta-kahe jooksul Eestisse tuua. Tähendab, ühe bändi toon kindlasti järgmisel suvel oma koduõuefestivalile. See on Sheep Got Waxed Leedust. Kuulsin neid laivis Tartus Arhiivis ja sain tugeva elamuse. Varsti ühendume taas. Neile tuleb siiakanti veel mõni kontsert leida, et oleks mõtet tulla. 

Vaatasin, et Facebooki-sündmuse juures on laupäevase kontserdi publikut juba üle viiesaja. Kirjutasid sündmuse alla ka, et saali mahub 250 inimest. Mis saab?

Ma ei tea. (: Arvan, et need, kes väga tulla tahavad, saavad ja ostavad pileti eelmüügist ära. Kui keegi ei saa tulla Tallinna kontserdile, siis järgmine sellest toimub Jõhvis, pärast mida juba Genialistide Klubis Tartus. Seal on ruumi piisavalt.