Norra vanameistri plaat on muusikaliselt ergas ja uue värskusega.
Märksõna on ECM. Arild Anderseni uus trio kerkib Eestis tähelepanu alla seoses 2009. veebruari keskpaigas toimuva teise ECM-i muusikale pühendatud festivaliga Tallinnas. Üks esinejatest on seal norra bassisti Arild Anderseni juhitud trio, kus saksofoni mängib šotlane Tommy Smith ja löökpillidel on Paolo Vinaccia.
Norra bassist on Eestis varem mitu korda laval nähtud muusik. Kõigepealt käis ta siin 1992. aasta Jazzkaarel ansambli Masqualero ridades, kus tema kõrval olid veel nimekas trummar Jon Christensen ning noore, veel tundmatu trompetistina Nils Peter Molvaer. 2004 oli ta taas Jazzkaarel, siis aga trompetist Markus Stockhauseni trio koosseisus. See oli üks Arild Anderseni paljudest koostööprojektidest, mis kooskõlas tema põhjamaise helikuvandiga.
Arild Anderseni võib täie õigusega pidada üheks selle kuvandi loojaks. “Põhjamaine jazzikõla” ilmus mõistena käibele 1970ndatel, kui Jan Garbareki ansambli plaadid ECM-i märgi all hakkasid äratama laiemat tähelepanu. Garbarek on algusest peale olnud seotud just selle plaadimärgiga ning samamoodi on algusest peale tema kõrval olnud nii Arild Anderson kui Jon Christensen. Samuti kitarrist Terja Rypdal. Nende meeste musitseerimisele omistataksegi niisuguseid kõlakvaliteete, mis emotsionaalselt sobituvad ettekujutusse jahedas õhus kristallideks puistuvatest helidest ning Põhjala piltpostkaartlike päikeseloojangute seosest muusikaga.
On eelnev liialdus või mitte, kuid norra muusikute koostöö ECM-iga kõlab tõesti omamoodi ning kuna leidub piisavalt palju jäljendajaid, siis ongi sellest globaalsesse jazzmuusikasse tekkinud selgesti eristuv nišš, millest on võimatu mööda vaadata. Nii Garbarek, Rypdal, Andersen kui Christensen on praegu läinud oma teed ning koos musitseerimas kuuleb neid harva. Igaühel on oma tegemised ja plaadid. Nii ka Arild Andersenil, kes toob Tallinnasse suhteliselt uues triokoosseisus kaaslased, kellega ta on märksa vähem aega koos mänginud kui näiteks Markus Stockhauseniga, kellega ta mängis siin viis aastat tagasi. Ent uue plaadi järgi otsustades on just see koosseis andnud kuuekümnendates vanameistrile värske energiasädeme bassikeeli näppivatesse sõrmedesse ja ajukurdude vahele. Muusika kõlab jõuliselt erksana ning selles on adutav ehedat vaimustumist.
Kui me võtame jutuks kuuekümnendates eluaastates Arild Anderseni muusika üldise iseloomu, siis peaksime rääkima heasoovliku inimese aegluse-lembusest, põhjamaisest rahulikust voolavusest, laulvast noodiseadmisest ja pikast karjäärist ECM-ile plaadistajana. Aga just rahulikku ja tüünus on sellel plaadile viisakalt sammukese kõrvale astunud, tehes rohkem ruumi ägedale ning pulbitsevale poolusele.
Belleville’i klubi, kus plaat kontserdil salvestati, asub Oslos. Uued ansamblikaaslased on vanameister Anderseni muidu uimasevõitu mängu oluliselt elavdanud. Säde lahvatab aeg-ajalt leegiks. Ei meenugi, millal võis Arild Anderseni plaatidel kuulda nii tormakaid ja elurõõmsaid hetki, nagu sähvatab unistamiste vahele siin.
Keskne teos on “Independency”, mille Andersen kirjutas 2005. aastal tellimustööna, et tähistada 100 aasta möödumist Norra vabanemisest Rootsi ülemvõimu alt. See neljaosaline ja plaadil ligemale 45 minutit vältav muusikatükk kätkeb nii hapra koega helimaalinguid kui täisvaljusel helipurskeid grupi-improvisatsiooniga. Pluss kõiksuguseid vahetoone, mis selle vahele jäävad. Tegemist on otsekui omamoodi kokkuvõttega või ülevaatega Arild Anderseni muusikupagasist. Parima osaga sellest.
Kui Arild Andersen on jazzmuusikas väga tuntud mees, siis nii mõnigi võib küsida, kes on see šotlane Tommy Smith ja mida kujutab endast itaalia päritolu norra elanik Paolo Vinaccia?
Viimase nimi muide vilksas läbi siis, kui hea mitu aastat tagasi üritati pärast üht Eurovisioonil-laulmist maailma viia Evelin Samueli ning suurfirma Universal märgi all tehti temaga Alternature nime all läbilöömiseks mõeldud heliplaat. Vinaccia oli selle plaadi produtsent – tema poole pöörduti põhjusel, et löökpillimängijat peetakse etno-popi sptsialistiks.
Viiekümnendates mees on elanud Norrast rohkem kui poole oma elust. Ta on aastaid mänginud Mari Boine saatebändis ja varem teinud koostööd lisaks Arild Andersenile ka Terje Rypdali, David Darlingu ja mitmete teiste tihti ECM-i all plaate tegevate muusikutega. Vinaccia nime võib leida rohkem kui sajal heliplaadil.
Saksofonist Tommy Smith võiks vanuse poolest sobida Arild Andersenile suisa pojaks. Ta on pärit Edinburghi lähistelt ning juba oma varasematel plaatidel andis ta selgesti märku, et tegemist on mängustiili poolest ühe tõsise ECM-i fänniga. 1980ndatel mängis Ameerikas õppinud Smith vibrafonist Gary Burtoni grupis ja tegi siis ka oma ECM-debüüdi. Praegu on ta tuntuim šoti jazzmuusik, kelle rahvusvaheline renomee on aasta-aastalt tasahilju üha kasvanud.
Briti muusikutele omaselt on Tommy Smith ka märksa mitmekülgsem kui ameerika jazzimehed. Ta osaleb klassikakoosseisudes ning vahel tuleb tal ette etnomuusikalisi tööotsi.
Smithi saksofonimäng Arild Anderseni grupis omab meistrile omaseid tunnusjooni. Tal on mõttehaaret ja head mängutehnikat, loogilist arendusjoont ning grupimängu distsipliini. On ka selgesti tajutavat euroopalikkust, mis ilmneb avaramas žanrilises ulatuses kui bop-kammitsates ameeriklastel. Ta on juba küps oma käekirjaga muusik, kelle puhul ei tule enam meeldegi, et oli aeg, mil tundus, et temast võib saada Jan Garbareki kloon.
Kes tahab kuulata küpselt head jazzmuusikat, see kuulab Arild Anderseni trio plaati ja kontserti. Tundeskaala ulatub lüürilistest pisihelidest kuni valju müristamiseni, kogemustepagas annab igas ajahetkes sisukuse tagatise, mõttetult tühja helitekitamist ja udus tammumist ei ole, muusikast kostab välja erksusesäde, mida lakkamatus liikumises olevate jazzmuusikute puhul juhtub alati siis, kui kokku saavad inimesed, kes omavahel hästi klapivad.
Koosseis:
Arild Andersen – double-bass, live electronics
Tommy Smith – tenor saxophone
Paolo Vinaccia – drums