Armastus muusika ja luule ühiskeeles

19. aprill 2015
Minna Sild

Eestis sünnib rohkelt kvaliteetset kunsti, muuseas kindlasti rahva armastatud muusika ja üldsuse jaoks veidi vähem igapäevane kunstiliik – luule. Põnevaks kujunevad tihti projektid, mille raames loomeinimesed oma jõud ühendavad ja tulemusena sünnib sootuks uusi kunstilisi maitseid-lõhnu-tundeid-tuuli. Ühe sellise suurepärase uudse koosluse nautimiseks avanes võimalus laupäeval Vaba Laval. Spetsiaalselt Jazzkaare jaoks loodud Estonian Dream Big Bandi ja nelja luuletaja ühisteos „Armastuse võimalikkuseset 21. sajandi Eestis“ pani mõtlema, lasi nautida ja teravdas meeli. 

Eriline koosseis avas kuulamiseks mitu tasandit – Estonian Dream Big Bandi kvaliteetne saund ja põnevad seaded, luuletuste tekstid ja sisusügavused, kogu moodustunud tervik ning heli-kõne ühine kulgemine ja kasvamine. Tegemist oli tõepoolest suure orkestriga, kus iga liikme roll selgelt tuntav ja vajalik. Siim Aimla oli seaded loonud imelise sätituse/vabaduse tasakaaluga, mis tekitas tunde, et laval toimuv on imelihtne ja suisa loogiline – kas tõesti oli tegemist esmaesitlusega? Ent teatavasti peitub pealtnäha lihtsa ja loomuliku taga enamasti tohutu kogus panustatud energiat, entusiasmi ja töötunde. 

Poeedid alustasid ja lõpetasidki kontserdi A.H. Tammsaare tuntuima tsitaadiga töö ja vaeva korrelatsioonist armastusega, mida me, eestlased, endale põlvkondade kaupa korrutanud oleme. See pigem irooniana mõjunud mantra oli vaid esimene perspektiiv kontserdi läbivale teemale – armastuse mitu nägu meie ühiskonnas, selle lihtsus ja keerukus, põnevus ja tavalisus, päikselisus ja süngus, siirus ja iroonilisus, stabiilsus ja hüplikkus, võimatus ja võimalikkus. Vastus küsimusele, kas ja milline armastus 21. sajandi Eestis võimalik on, jäi lõpuks siiski kuulaja otsustada. Ent kuidas saab mitte eksisteerida miski, millest on võimalik niivõrd atraktiivset heli-sõna kooskõla luua? Lavalolijate kirg muusika ja luule vastu on kindel tunnistus armastuse olemasolust.

Eda Ahi, Sveta Grigorjeva, Asko Künnap ja Jürgen Rooste mõjusid laval kui ultramoodsad räpikunstnikud, kellele võrdseks partneriks seatud suursugune ja mänguline bigbänd. Osalised vahetasid ja jagasid rolle nii oskuslikult, et lõpuks ei saanud kuulaja arugi, kumb oli enne loodud – kas luule või muusika. Ühe põneva fragmendina võib välja tuua Eda Ahi esitatud kahekõne saksofoniga, kus pooled hoolimata erinevatest suhtlusmeediumitest põneva dialoogi pidasid. Kui muusikat olemegi harjunud muusikute esituses kuulama, siis luulet loeme tavapäraselt ise, koos oma tõlgendustega. Seetõttu lisas erilisust võimalus loomingut kunstnike endi suu läbi kuulda, mis avas tähendust ja sisu oluliselt sügavamal tasandil.

Loodetavasti ei jää see esmaesitlus ainsaks, kuna tegemist oli võimsat elamust pakkuva kooslusega. Sellist lähenemist kunstile võiks Eestis positiivse nakkusena levitada, kuulajale pakkus see igal juhul topeltnaudingut.

 

18. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Eda Ahi – tekstid

Sveta Grigorjeva – tekstid

Asko Künnap – tekstid

Jürgen Rooste – tekstid

Estonian Dream Big Band