Armastusega jazzile ja Tallinnale – Charles Lloydi kontsert ja Eesti jazziauhinnad

02. mai 2013
MARJE INGEL

Iga jazzipidu saab kord otsa, nii ka Jazzkaar. Traditsiooniliselt on festivalide lõpusirgel üheks kulminatsiooniks olnud jazziauhindade väljakuulutamine. Auhinnatseremooniast ning järgenud Charles Lloydi kontserdist teeb ülevaate Marje Ingel.

 

Seekord jagati Eesti jazziauhindu juba seitsmendat korda. Tänavusest aastast Danske Jazziauhinna nime kandva tunnustuse parimale jazzmuusikule pälvis bassist Taavo Remmel, noore jazzitalendi preemia võitis end nii jazzis kui klassikalises muusikas kodus tundev pianist Holger Marjamaa. Jazziedendaja auhinnaga pärjati jazzi propageerimise oma elutööks võtnud Valter Ojakääru, kes Jazzkaare peakorraldaja Anne Ermi sõnul on kõige tähtsam inimene eesti jazzis. Auhinda vastu võtma tulnud staažikat sule- ja saksimeest tänas publik püsti seistes nii tugeva aplausitormiga, et Anne Ermi hääl sellest vaevu läbi kostis.

Mõistagi võinuks Valter Ojakäär jazziedendaja auhinna saada juba 2009. aastal, kui see esimest korda välja anti, oli ta ju tolleks hetkeks eesti jazzi edendanud juba aastakümneid. Saatuse tahtel ulatati vastav auhind talle aga alles nüüd, kui tema ammune tuttav Charles Lloyd, kes 45 aastat tagasi Tallinna jazzifestivalidele saatuslikuks saanud legendaarse kontserdi andis, taas Eestisse esinema tuli. Millest vanad sõbrad lava taga rääkisid, jääb mõistatuseks, kuid lavale astudes väljendas Charles Lloyd tänutunnet Valter Ojakääru ja nüüdseks siitilmast lahkunud festivali kaaskorraldaja Heinrich Schultzi vastu, kes noil keerulistel aegadel tema siinviibimise võimalikult meeldivaks tegid. Tänusõnu jagus ka Charles Lloydile endale. Selle eest, et ta 1967. aastal siin antud kontserdiga (ja tolle sündmuse plaadistusega) Tallinna maailma jazzikaardile asetas, tunnustati teda Tallinna teenetemärgi ja linna aukodaniku tiitliga.

 

Kui auhinnad antud ja kõned peetud, jõudis järg muusika kätte. Charles Lloyd alustas etteastet paladega oma viimaselt, pianist Jason Moraniga kahasse salvestatud albumilt „Hagar’s song“, mis on pühendatud Lloydi 19. sajandi algul elanud vana-vana-vanaemale, kes võeti 10-aastaselt oma vanematelt ära ja müüdi orjusse. Lloydi sõnul on album omamoodi muusikaline tänu-palverännak selle kurva, kuid liigutava elulooga naise mälestuseks. Vahest sobis selle albumi kurvameelne toon vanameistri arvates ka eestlaste tumedavõitu minevikule viitamiseks. Nii nagu Lloyd ise oli omal ajal läbi raudse eesriide meieni toonud moodsa jazzi hõngu, niisamuti kumas melanhoolsest muusikast läbi lootuskiir.

Saksofonisti ja pianisti muusikaline teekond kulges küll tänapäevas, kuid peatus ka mineviku muusikaliste teetähiste juures, riivates ragtime’i ja bluusi ning eelmise sajandivahetuse aegseid menulaule. Ühes palas, kus Lloyd saksofoni asemel flööti mängis, arvasin ära tundvat viite Claude Debussy „Fauni pärastlõunale“ („Prélude à l’après-midi d’un faune“).

Mõne aja pärast ühinesid Charles Lloydi ja Jason Moraniga ka bassist Reuben Rodgers ning trummar Gregory Hutchinson. Mõtliku loomuga muusika kulges rahulikult omas voolusängis, kuni Lloyd lõi tenorsaksofonil lahti tantsurütmid, mis esialgu meenutasid teise kuulsa tenorsaksofonisti Sonny Rollinsi leivanumbreid calypso’sid. Elurõõmsad lood kasvasid nukrusest ja mõtisklustest välja märkamatult ning kõlasid kui tantsud elu altarile. Lloyd ise „tantsis“ oma muusikaga kaasa tegelikult juba kontserdi algusest peale, tõstes saksofoni puhudes põlvi kõrgele, justkui sammuks ta muusikatempli trepist üles.

Viimase palana kõlas Leonard Bernsteini „Somewhere“ (muusikalist „West Side story“). Laulu sõnu (vabas tõlkes): „Kusagil on aeg ja paik meie jaoks, kusagil leiame uue viisi elamiseks, leiame viisi andestamiseks“ võib võtta viitena minevikule ja juba saavutatule (leidis ju eesti rahvas tee raudse eesriide tagant vabadusse, ning ka jazz kui muusikastiil leidis oma arengutee), aga ka rännul tulevikku teele kaasa öeldud soovina.

Kontsert oli läbivalt lüüriline, nii algul kahekesi musitseerinud Lloydi ja Morani kui terve Charles Lloyd New Quarteti esituses, mõjudes Tallinna külmas varakevades kui soe suvine briis. Muusika, mida Charles Lloyd kuulajale pakkus, oli õrn ja kerge, kaugel raskepärasusest ja tehnilisest trikitamisest. Nukruski mõjus vaid hapra loorina, mis maailma ja inimhinge ilu kauaks varjutada ei suutnud.

Charles Lloyd ütles kontserti sisse juhatades, et sisemine laps temas on alati kannatamatu ja tahaks juba laulda oma laulu. Kontsert Jazzkaarel oli kui tema armastuslaul Tallinnale, erilisele linnale legendaarse jazzimehe südames.

 

26. aprillil kell 19 Nokia Kontserdimajas Eesti jazziauhindade üleandmine ja

Charles Lloyd New Quartet

 

koosseisus:

Charles Lloyd – saksofonid, flööt, löökpillid

Jason Moran – klaver

Reuben Rodgers – bass

Gregory Hutchinson – trummid