Joey Calderazzo (USA)
18. jaanuar kell 19.00
Estonia Kontserdisaal
Jazzisõbrad tunnevad 39-aastast Joey Calderazzot kui fenomenaalset pianisti, ta on nõutud ansamblipartner ja sooloartist-helilooja.
Joey Calderazzo (USA)
18. jaanuar kell 19.00
Estonia Kontserdisaal
Jazzisõbrad tunnevad 39-aastast Joey Calderazzot kui fenomenaalset pianisti, ta on nõutud ansamblipartner ja sooloartist-helilooja. Oma seekordsel Euroopaturneel, mis kestab 12.-27. jaanuarini, esineb Joey Calderazzo Rootsis, Hollandis, Taanis, Inglismaal, Saksamaal, Poolas, Itaalias ja Eestis.
Klaveriõpinguid alustas ta kaheksa aastaselt. Teismelisena mängis ta klassikat, aga osales ka kooli rock’n roll bändis. Jazzi juurde juhatas teda trummarist vend Gene, kes õppis Berkelee kolledźis. Venna sõprade hulka kuulusid Wallace Roney, Jeff Watts, Branford Marsalis jt., kellega ka Joey’l avanes võimalus koos musitseerida. Peagi hakkas ta mängima New Yorgi jazziklubides. Talle kui andekale pianistile määrati stipendium õpinguteks Berkelees, kuid siiski otsustas ta jääda New Yorki ja võtta tunde mainekatelt eraõpetajatelt Joanne Brakeen’ilt ja Richie Beirach’lt.
Juhus viis ta Long Islandi ülikooli workshopil kokku Michael Breckeriga. Kui Breckeri pianist Kenny Kirkland läks Stingi juurde, kutsus Brecker Calderazzo oma ansamblisse. Aasta oli siis 1987, Breckeri juurde jäi Calderazzo viieks aastaks, koos anti arvukalt kontserte ja salvestati ka hulk heliplaate. Oma plaadilepingu sai Calderazzo mainekalt Blue Note plaadifirmalt 1991.aastal. Järgimööda ilmusid CD-d In The Door, To Know One, The Travelers, kus kaasa lõid Breckeri kõrval ka Branford Marsalis, Jack DeJohnette, Dave Holland ja Peter Erskine.
Alates 1991.aastast tänaseni on ta oma ansambliga esinenud Lõuna- ja Põhja- Ameerikas, Jaapanis, Euroopas ja osalenud nii kontsertidel kui heliplaatidel ka Branford Marsalise, Elvin Jones’i, Bob Bergi, Christian McBride’i, Bobby Wattsoni, Jerry Bergonzi jt. ansamblites. Tänaseni kuulub Calderazzo kõige intensiivsemate ja hõivatumate kaasaegsete jazzpianistide hulka. Tema energia, tehnika ja kiirtulena tulvav kujutlusvõime teevad temast ajastu ühe põnevama jazzpianisti.
Veetnud pea kaks aastakümmet rambivalguses on Calderazzo pianism muutunud järjest täiuslikumaks ja varjundirikkamaks, ta muusika puudub kuulaja hinge maitsekalt ja tundlikult. Calderazzo oskuste kogu ulatus avaldub tema sooloalbumil Haiku (Marsalis Music 2005).
“Seda albumit salvestades õppisin ma rohkem kui ühegi varasema plaadiga,” rõhutab pianist. “Soolo tundub minu jaoks just õige formaat. Varem hirmutas mind sooloklaveri haavatavus. Kuid muusika, mida ma kirjutasin ja viis, kuidas ma mängisin, esitasid mulle väljakutse. Aja möödudes hakkasin oma kontsertidel järjest enam mängima soolopalasid ning lõpuks vabanesin kõikidest hirmudest. Kui andsin nõusoleku soolokontsertide turneeks Inglismaal, olin veel veidi ebalev, kuid pärast seda kui üks kontsert kestis planeeritud 70 minuti asemel enam kui 2 tundi, saabus kindlus. See kontsert oli läbimurre.”
Calderazzo soolokarjäärile eelnes põhjalik eeltöö – ta analüüsis Art Tatumi, Keith Jarreti, Chick Corea, Brad Mehldau jt. suurte jazzpianistide loomingut ja kuulas meelsasti ka klassikalist muusikat. “Soolopianstina esinemine annab hea tunde, nagu ka seejärel taas ansamblis musitseerimine koos Branford Marsalise ja Michel Breckeriga.”
2006. aastal esineb ta palju Euroopas, nii solistina kui ka oma fantastilise trioga, kuhu kuuluvad Eric Revas ja Jeff Tain Watts. 2007.aastaks on planeeritud mitmed uued projektid ja uus plaat. Calderazzo erakordsust on viimaks märgatud ja teda on saatmas ülemaailmne edu.