Atomic

14. detsember 2003

Norra-rootsi jazziviisik mängib sünteesivalt, vaba vaimuga ja ilma elektri abita.

See on norra noore jazziviisiku teine plaat Bugge Wesseltofti trendikale firmale Jazzland. Esimene oli “Feet Music”. Norra press on Atomicut julgelt tituleerinud sealse “uue laine” üheks eestvedajaks ning tähelepanevat kiitust on jagunud ka inglise lehemeestelt.
Asutatud 1999. aasta kevadel, liikmeskonnas lisaks norralastele ka rootslasi, kõigil avangardihoiak kõrvades. Nad väldivad elektripille ja seegi on põhimõte. Nii nagu on selge hoiak ka vastandumine või reaktsioon “mägedemuusikale” ehk ECM-ist mõjutatud meditatiivsele unelemisele, mis on põhjamaade jazzi kõla vorminud juba mitu aastakümmet.
Plaadi avahelid loos “Toner frän för” viitavad loetud sekundite vältel nii nüüdishelikunstile, folkloorile kui ka sellele samale põhjamaise jazzi kõlale. Viimase künnab varsti sassi hüppeks valmistuva tiigri pinget sisaldav hiiliv bluus-kohtub-norra-rahvamuusikaga hoiak. Ajupinge ja mõtteragin, mis nendest avataktidest jääb kummitama, saadab tervet plaati. Seda enam, et “Praeludium” on pärit nüüdismuusika modernklassiku Paul Hindemithi sulest, kuid teostatud parima (loe: vabama) free-jazz’i vaimuga.
Kolm meest – Håvard Wiik klaveril, Ingebrigt Håker Flaten bassil ja Paal Nilssen-Love trummidel on Norras tuntud ka Coltrane’i-mõjutustega ansamblist Elements. Stockholmist pärit Magnus Broo trompetil ja Fredrik Ljungkvist saksofonil on teada mehed rootsi värskemate jazzituulte ristteelt. Nad ei tee saladust, et nende lemmikute hulka kuuluvad Archie Shepp, George Russell, Charles Mingus ja Keith Jarrett.
Kes asjaga kursis, see teab, et lühike loetelu viitab nii meeletule vabaduseihale kui ka jazzile ainuomasele kompositsioonilisusele kui ka üle pilvede kerkivale improvisatsioonilisele lüürilisusele. Kui sellele lisada veel teadlik mänglemine “ameerikaliku” ja “euroopalikuga”, on pilt veelgi segasem, ent ühtlasi ka täielikum.
Mõtlik ja unistav “Feets From Above” on kui eelnenu vastand. Kirg on sama, helinivoo ja kõlapalett teine. Hetketi on kuulda, kuidas mängutehnika ei jõua mõttelennule järele, aga taolise muusika puhul pole see esmane – tähtis on plaadi vagudesse pressitud energiaemotsioon. See toimub. Küllap kontserdil toimib veelgi rohkem.
Atomicu energilist-aktiivset sünteesjazzi kirjeldab hästi plaadi nimipala “Boom Boom” Fredrik Ljungkvisti sulest. Kohtuvad bop ja dodekafoonia, modaalne transiimprovisatsioon ja rockmuusikalik energiapurse.
Kübe huumorit kõlab palas “Cleaning The Dome” enne, kui muusikud sukelduvad õpitud jazzivormelite tihnikusse. Peaaegu samasugune on “Re-lee”, mis naljakal moel bopib nagu segane, kuid ei ületa jazziajaloo gravitatsiooni kuigivõrd. Pigem teeb seda Magnus Broo “Alla dansar samba til tyst musik”.
Punkti paneb töötlus Radioheadi loost “Pyramid Song”. Ei ole Brad Mehldau ainuke jazzmuusik, kes inglise rockbändi kompositsioonidest pärleid välja lihvib. Plaadile saatesõna kirjutanud Ken Vandermark nimetab just seda tõlgendust fantastiliseks ja ütleb, et peaaegu uskumatu, kui palju Atomic on JAZZbänd. “Nad ei mängi kellegi teise muusikat,” märgib Vandermark. “Nad ei kõla nagu oleksid pärit mõnest eelnenud jazzikümnendist, vaid tänapäevast.”
Kuulsus lõpetab oma teksti mõttega, et mis mõtet on arutleda jazzi päästmise üle, kuni leidub muusikat, mida õige tundega mängitakse. Ta osutab Atomicule ja tänab neid õhus sumu hajutamise eest.
Värskendav kuulamiskogemus.