Käesoleval aastal tähistatakse saja aasta möödumist ühe legendaarseima jazzilauljatari, Billie Holiday sünnist. Muusikud paljudes maailma riikides tähistavad seda sündmust kontsertide ja plaatidega, mis avaldavad austust varalahkunud lauljatari talendile. Selle sama ilusa eesmärgiga esinesid ka Liisi Koikson & The Holidays 24. aprilli õhtupoolikul Vabal Laval pungil täis saalile. Välja müüdud piletid kinnitasid, et eestlased armastavad Billie Holiday muusikat ja hindavad meie noorte muusikute soovi tema loomingut portreteerida ja interpreteerida, mis ei ole legendi puhul kindlasti lihtne ja pingevaba ülesanne.
Billie Holiday, hüüdnimega Lady Day, on üks imetletumaid jazzlauljatare nii lauljate kui instrumentalistide seas. Naise elukäik oli väga värvikas ja keeruline, mistõttu temast kujunes tugev omanäoline karakter ning see kandus igati üle ka muusikalisele eneseväljendusele. Tema elust on tehtud mitmeid filme ning kirjutatud raamatuid, nende seas ka autobiograafia, mida tasub persooni ja loomingu sügavamaks mõistmiseks kindlasti lugeda. Tegemist on tõepoolest legendiga, kes oma instrumentaalmuusikast inspireeritud vokaalstiiliga tekitas jazzlaulu maastikul uusi tuuli, kuna tal oli omanäoline lähenemine fraseerimisele ja tempole. Mitmed muusikakriitikud on analüüsides jõudnud tõdemusele, et tema vokaalset stiili ei ole võimalik sõnadega kirjeldada.
Liisi Koikson & The Holidays alustasid kontserti armastatud jazzistandardiga „Them there eyes“, mille Lady Day salvestas 1939. aastal. Lugu on meeleolukas dialoog vokaali ja trompeti vahel, mille Liisi Koikson ja Jason Hunter mõnusas võtmes esile tõid. Teiste seas tulid esitusele ka „Cheek to cheek“, „He’s funny that way“ ja „Don’t explain“. Viimases mainitud loos moodustasid sume instrumentaaltaust, eriti just Reigo Ahvena trummikomplekti helid, ja Liisi klaar hääl väga meeliergutava kombinatsiooni. Lugude vahepeal tõi lauljatar kuulajateni oma nägemuse Billie Holiday elust ja loomingust, mis tekitas vahetu ja intiimsema atmosfääri. Lady Day lugusid oli Liisi Koiksoni esituses uudne kuulata, kuna lauljataride tämbrid on olemuselt erinevad. Kindlasti sooviks Liisit ka tulevikus jazzi laulmas kuulda. Muusikalises mõttes oleks oodanud veel rohkem vabadust ja minnalaskmist nii lauljatari kui ka bändi poolt, kohati oli tunne, justkui hoiaks miski lavalolijaid tagasi ja oldi veidi liiga korralikud. See katkestas kontserdi voolavust ja vähendas kuulajateni jõudvat intensiivsust ja energiat. Kui bändiliikmetel tekkis võimalus soleerida, läks õhkkond vabamaks ja esile kerkis rohkem meie muusikute isikupära. Eredalt jäid meelde Holger Marjamaa ja Heikko Remmeli soolod, mis olid täis rõõmu muusika loomisest ja tehnilist täpsust.
Portreeõhtu aitas avada Billie Holiday loomingut ning tekitas ajas tagasi rändamise tunde mõnusas õhkkonnas. See oli päris muusika, tehniliste viguriteta, mis lõi silme ette karakterid muusikalisest minevikust. Loodetavasti kuuleme taolisi austusavaldusi Jazzkaare raames ka tulevikus.
„Billie Holiday 100“ ‒ Liisi Koikson & The Holidays
24. aprillil 2015 Vabal Laval
Koosseis:
Liisi Koikson – vokaal
Jason Hunter – trompet
Holger Marjamaa – klaver
Heikko Remmel – bass
Reigo Ahven – trummid