Reede, 20. aprilli õhtul Telliskivi loomelinnakus ringi liikudes oli meeleolu sooja ilma, algava nädalavahetuse ja jazzifestivali pärast kõrgel. Vabal Laval aset leidnud Romare kontsert oli kahtlemata päeva tipphetk, olles oma kollaažidega mänguks meeltele ning sügavate rütmidega turgutuseks kehale. Kontsert on selle kohta kindlasti vähe öeldud, kuna see sisaldas endas veel vabastavat tantsupidu, võimalust muusika rütmis mediteerida ning oli ka kohutumispaigaks vanadele tuttavatele. Kõik see kujundas selle õhtu unustamatuks kevade alguse sündmuseks.
Lugude kulg oli bändil täpselt paigas ja järjekord üles ehitatud nii, et see kujunes natuke metsikuks reisiks, mis algas vaikselt ja keris end järk-järgult üles, viies kuulaja endaga kaasa läbi uute kõrguste ja sügavuste, mis senini olid olnud veel avastamata. Lood olid oskuslikult köidetud ühiseks vooks ning nad justkui muundusid ühest teiseks, pakkudes rütmikate ja tantsitavate lugude vahele aeg-ajalt ka sensuaalsemaid ja saladuslikumaid palu.
Romare stiil on kaasahaarav ja äratuntav ning moodustab iseloomuliku helikanga, mis kaugelt vaadates tundub ühtlane, kuid on veidi süvenedes mitmekihiline ning kuulaja tundmustega kohanduv. Vastavalt meeleolule võib see olla kas mõnusaks taustaks või köitvaks ja endasse haaravaks karusselliks. Kõik sõltub sellest, kas lasta end kaasa viia või mitte. Kuigi Romare helikeel on tabatav ning vaid talle iseloomulik, ei ole see kunagi siiski ettearvatav, kuna lugude ülesehitus keerab kuulaja alati ümber sõrme, krutib pinge lakke ning jätab kuulaja alati ootusärevusse, tehes seda sealjuures humoorikalt ning isegi kiuslikult, et siis täpselt õigel ajal haripunkti jõuda. Ning isegi kui tundub, et parim koht on juba kätte jõudnud, on ka sealt veel võimalik edasi minna. See muudab Romare muusika paeluvaks ja kohati närvekõditavaks.
Lisaks olid ka ansambli liikmed ka ise vaatamisväärsuseks – kolm noort meest, kes põimivad kogu oma olemuse hetke ja muusikasse, jäädes sealjuures äärmiselt tagasihoidlikuks. Pärast viimse heli kustumist ei soovinud nad liigset tähelepanu, vaid lihtsalt tänasid ja läksid, jättes rahva oma eleveeritud ja veidi ülemeeliku olekuga üksi.
Samuti oli imekspandav Daniel Fairhursti instrumentide valdamise mitmekülgsus. On eriline oskus mängida vabalt nii kitarri, saksofoni kui ka flööti.
Romare viis kogu publiku tõstetud meeleolusse ja pakkus äratundmisrõõmu vihjates eri stiilidele, riikidele ja ajastutele, ning köites need maitsekalt kokku 21. sajandi värskendava rütmika ja bassiliinidega, jättes mulje nagu oleksid need elemendid alati olnud osa ühest tervikust.
Romare (Suurbritannia)
20. aprillil 2018 Vabal Laval
Koosseis:
Romare/Archie Fairhurst – klahvpillid, elektroonika
Xander Wright – löökpillid, elektroonika
Daniel Fairhurst – flööt, saksofon
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!