Avishai Coheni maskuliinne bassikäsitlus lisas põnevust

29. aprill 2005

Avishai Cohen kostitas Sakala publikut sõbralike gruuvidega.

18aastane Jazzkaare veebireporter Ester Eggert pani kirja tähelepanekud, mis tekkisid 27. aprillil Avishai Coheni triot kuulates.

Maailma tippbassistide hulka kuuluv Avishsai Cohen andis kolmapäeval 27. aprillil enda lühikese Euroopa turnee raames esimest korda kontserdi Tallinnas. Tuntuse on Cohen teeninud mängides koos Chick Corea erinevate koosseisudega. 2003. aastal moodustas ta omanimelise trio, mis rõõmustaski rahvast Tallinnas.

Avishai Cohen on küll elanud Ameerikas, aga sündinud hoopiski Iisraelis. Seega märkab tema praeguses projektis rohkesti juudi rahvamuusika elemente, mis ehk Chick Coreaga mängides veidi varju jäid. Samas piirdub see kõik vaid Coheni teemades, sest soolodes kumavad läbi lihtsad ja kuulajasõbralikud gruuvid. Tegemist oleks nagu gruuvi õpikuga.

Üht-teist näitab ka see, et terve kontserdi jooksul polnud ühtegi lugu 4/4 taktimõõdus. Pigem kasutati paarituarvulisi mõõte, mis tavainimese kõrvale jätavad veidra, kuid samas ka köitva mulje, sest raadiost seda igapäevaselt ei kuule. Coheni artistlik ja maskuliinne bassikäsitlus lisas põnevust ka tema muusikasse. Tegelikult pakkus ta ehk veidikene ülegi enda kontrabassi kopsimise ja toksimisega.

Klahvpillimängija Sam Barsh jagas end sujuvalt kolme pilli vahel, mängides näiteks samaaegselt nii Estonia klaverit kui ka Rhodes süntesaatorit. Barsh hiilgas ka enda rütmikäsitluse poolest, jagades end rütmiliselt kaheks ja tekitades nii mulje nagu laval oleks teda rohkem kui üks. Üldise käekirja poolest jättis ta hiilgava modernse pianisti mulje, kellest kuuleme ilmselt tulevikus veel palju.

Trummari stiil võis kogenenumaile Eesti jazzipublikust tänu tanelrubenlikkusele tuttavalt kõlada. Mark Guiliana mängu iseloomustas ülim dünaamika, kuid samal ajal ka terav aktsentide väljatoomine ning väga emotsionaalsed soolod. Igaljuhul nautis Guiliana muusika tegemist kogu südamest, lubades endale näiteks neljapeale mängimist ka siis, kui Cohen ja Barsh mängisid seitsmele.

Üldiselt meenutas kogu helipilt saksofonist Steve Colemani polüfoonilisi projekte, mis on alati publikus positiivseid emotsioone tekitanud. Sellega sai vaieldamatult hakkama ka Avishai Cohen koos oma erakordsete kaasmuusikutega. Kuigi heli Sakala keskuse suures saalis polnud väga kiita, sai kõik lõpuks siiski enam-vähem korda ja nii muusikud kui ka publik nautisid õhtut kogu südamest.