Kontserdikaja: Beatlejazz nagu luik, haug ja vähk

13. november 2008

Jazzkontserte on sellepärast raske kuulata, et endal tuleb tunne, nagu tahaks ka mõnda pilli kätte ja sinna kampa minna, arvas Brian Melvini juubelikontserdi kuulaja.

Beatlejazzi kontsert Tartu Athena keskuses 4. novembril meenutas luige, haugi ja vähi vägikaikavedu. Kolm osavat muusikut mängisid igaüks omi liine, mis mitte alati üksmeelsetena kokku ei kõlanud.

Kava toetus biitlite muusikale, millest esinemise käigus suurt midagi alles ei jäänud. Äratuntavaimate meloodiakäikudega oli “Let it be”, mida aitas ette kanda laulja Sofia Rubina. Kitarrisolist Jaak Sooäär näis laval ilmselges kimbatuses olevat. Äraoleva naeratuse saatel üritas mees leida nišši Brian Melvin-David Kikoski tugevas tandemis ning nägi palehigis vaeva, et oma improvisatsioone muusikasse sobitada. Kokkuharjutamise aega polnud muusikutele enne kontserti ilmselt kuigi palju jätkunud, ometi tuli Sooäär keerulisest olukorrast auga välja – leppides teiste mängijate tugeva domineerimissooviga, lasi kitarrist ennast muusikal juhtida ning piirdus vajadusel vaid vaikse taustaplõnksimisega, mida tema virtuoossusepüüdlikkuse juures mitte iga päev ei juhtu.

Kontserdi südamlikuim hetk saabus päris lõpus, kui Melvin ning Kikoski lisalooks pillid ära vahetasid. Melvin sai klaveripalaga enamjagu hakkama, Kikoski trummarirollis mõjus aga armsalt saamatuna.

Mari Hiiemäe uuris publikult arvamusi.

Helve (67), tehnoloog:“Pianist oli tehniliselt väga tasemel. Samas oli ta väga emotsionaalne ja klaveriga nagu üks tervik. Ma hindan kontserte selle järgi, et kui ikka kananahk selga tekib, siis peab see hea kontsert olema. Siin tekkis. Pianist jättis kõige suurema elamuse. Trumm oli mitte nii meeldejääv.”

Anu (44), õpetaja:“Ega seda küll ei tea, kuidas nad seda plaaninud olid, aga vahepel tundus mulle, et see on selline jämmimine, et kõik algab aina uuesti otsast peale. Vahepeal tegi üks tempot, siis teine. Oli olukordi, kus igaüks katsetas mingi liiniga, enne kui dialoog pihta hakkas. Siis said ühe laine peale ja teema hakkas harunema. Need põhimomendid, mida nad üldse mängisid, need olid neil ilmselt olemas ja kokku lepitud, ülejäänu vast mitte. Vahepeal oli hetk, kus Kikoski hakkas oma liini leidma ja Melvin mängis mitmeid rütmistruktuure läbi, enne kui kooskõla tekkis.

Nad olid nagu luik, haug ja vähk, igaüks püüdis ise mängu juhtida ja oma poole vedada. See oligi huvitav – nad tükk aega ehitasid omale teed ja siis äkki tuli mingisugune kõla, mida ei oska sõnadesse panna. See on siis, kui inimesed täiesti pille valdavad, siis ei peagi kõik nii mõõdetult paigas olema.
Jazzkontserte on sellepärast raske kuulata, et endal tuleb tunne, nagu tahaks ka mõnda pilli kätte ja sinna kampa minna. Et saaks omalt poolt ka suunata.”

Indrek (22), üliõpilane:“Äge oli. Ainult see tšikk esines seal liiga palju, see, kes seal laulis vahepeal (Sofia Rubina – toim). Tantsis ja staaritses, see veidi segas. Löökpillimängija oli originaalne ja geniaalne, mis seal muud öelda. Pianistil olid huvitavad käigud, selliseid pole varem kuulnud.”