Beatlejazz

11. veebruar 2007

Biitlite ajatu muusika kõlab Beatlejazzi värskel albumil jatsulikes värvides, arvab Ivo Heinloo.

Biitlite ajatu muusika kõlab Beatlejazzi värskel albumil jatsulikes värvides, arvab Ivo Heinloo.

Mis ühendab trummar Brian Melvinit ning pianist David Kikoskit? Peale selle muidugi, et nad mõlemad on suurepärased džässmuusikud?

See on nimelt armastus biitlite muusika vastu. Ja mitte lihtsalt kerge sümpaatia, vaid sügav kiindumus, mis on pannud neid vedama projekti nimega Beatlejazz ning kaasama sellesse hulka mõttekaaslasi, kellest igaühele võiks omistada tiitli „maailma parim”, kui selliseid tiitleid muusikas jagataks. Õnneks ei jagata.

Ühes kategoorias pretendeerib Beatlejazz aga taolisele tiitlile päris kindlasti – nii palju ansambli The Beatles lugusid kui nemad ei ole tõenäoliselt keegi teine džässiks ümber töödelnud. See arv ületab juba viiekümne piiri ja lõppu ei paista veel tulevat. „Me ei hakanud sellega tegelema lihtsalt selleks, et maha istuda ja midagi tarka välja mõelda,” on projekti idee autor Brian Melvin Beatlejazzi kohta öelnud. „Ma olen päris kindel, et mingi kõrgem jõud ilmselt tahtis, et me seda teeksime.”

Beatlejazzi viimast albumit „All You Need” kuulata on puhas rõõm mitte ainult biitlite muusika austajaile. Selles on kõike: vanamoodsat lähenemist ja ülimoodsalt vallatut klubisaundi, bebopi ja funki ukselekoputamist, vihjeid nii Euroopa, Aafrika kui Aasia traditsioonile, aluseks ikka needsamad biitlite kaunid meloodiad.

Ei ole kahtlust, et sellegi plaadi edu pandiks on eelkõige erinevate džässiisiksuste kokkusaamine ühisel helikandjal ja ühise eesmärgi nimel. Enamikuga neist peaks ka Eesti publik üsna hästi tuttav olema. Biitlite tuntumaid hitte „All You Need Is Love” on küll kordi ja kordi kaverdatud, aga Kameruni muusiku Richard Bona esituses kõlab see ainulaadsena. Ka Bona basskitarr gruuvib mõnes loos päris korralikult.

Belgia vanameistri Toots Thielemansi suupill kutsub aga üles muretule unelemisele ja nostalgiarännakutele. Brian Melvin löökpillidel ja Larry Grenadier kontrabassil jäävad suhteliselt vaoshoituteks, lastes eelkõige särada Dave Kikoskil, kes arendab Beatlesi meloodiad džässilike improvisatsioonideni nii klaveril kui süntesaatoril. Kaks etteastet teeb ka saksofoniäss Joe Lovano.

Niisiis – plaat on hea, aga laivis kõlab kõik kindlasti palju paremini. Nii et tuleb jääda lootma, et äkki põikab hetkel Euroopas ringi tuuritav Beatlejazz kunagi jälle ka Eestisse. Seitse aastat, mis möödunud nende viimasest külaskäigust, tundub koletult pikk aeg.