Bela Fleck & The Flecktones

08. november 2003

Bela Flecki grupi suurepärane kontserdisalvestus vahendab ainulaadseid hetki ja üha uuesti heldima panevaid keerukaid improvisatsoone.

Bändzhokosmopoliidi Bela Flecki ja tema ansambli ligi paaritunnine kontsert haarab kohe esimestest minutitest. Vähimagi sissejuhatuse- ja sisseelamiseta tuisatakse introsse, iga soolo tulisem kui eelmine.
Victor Wooten scatib ja sõrmitseb oma elektribassist keerukalt uperpallitavaid soolosid ilmel, nagu oleks tegemist kõigest poisikeste liivakastimänguga. Jeff Coffinil jääb aga energiat ühest pillist ülegi – ühel hetkel puhub ta korraga koguni kahte saksofoni.

Bela Flecki ansambli kontsert on meistriteos algusest lõpuni, nii muusikaliselt kui ka operaatori-toimetaja tööna. 14 loos sulatatakse maitsekalt jazzi ja bluegrassi, poppi ja etnorütme maailma eri paigust. Isegi araabiapärases kastmes räppi satub löökpillimängija Future Mani esituses kontserdi teise poolde. Mitmekesine instrumendikooslus lubab huvitavaid kõlavärvnguid. Bela Fleck on väsimatu nagu ka tema bändikaaslased, igaüks oma instrumendil klass omaette. Meisterpillimeeste käes vormuvad vaimukad improvisatsioonid ja helgelt heakõlalised tempokad lood, mida nende mitmekihilisuses on põnev jälgida nii asjatundjatel kui meeleolupüüdjail.
Laval on tavalisest suurem koosseis. Neljale Flectonesile on abiks külalised, kellega Fleck on aegade jooksul koos musitseerinud – värvikamad neist tablamängija Sandip Burman ja tuva kurgulaulja, rahvariideis kavalat Väikest Mukki meenutav Congar ol´Ondar. Viimase müstilisel kolmehäälsel laulul on kord humoorikas, kord suisa nõiduslik varjund. Fleck mängib nii akustilist kui elektilist bändzhot, ühes loos ka elektrikitarri. Öise tähistaevalise lavakujunduse taustal demonstreerib ta, kui imeliselt võib kõlada Bachi prelüüd.
Bändzhovirtuoosile lisaks köidab kogu kontserdi jooksul Victor Wooten, kes ise iseloomustab end lühiintervjuus tagasihoidlikult kui kõigest bassimängijat, erinevate pillide vahel sidemeloojat. Bassisoolona esitatav “Amazing Grace” kulgeb emotsionaalsetes äärmustes lüürilismõtisklevast meloodiast rutakalt fankiva teemaarenduseni. Bändzho imiteerimine bassil muudab publiku relvituks. Wooteni vallatuse tulemus on põnev õhuline kõla, mida ta kontserdi jooksul korduvalt nautida laseb.

Kontserdivõtete vahele näidatakse lühiintervjuusid ansambli liikmetega, viiakse vaataja workshopile ja tuuribussi, kohtumisele Flecki õpetaja Tony Trischkaga. Vahepalad on inimlikult soojad, näidates Flecktones´e nende tagasihoidlikkuses ja lihtsuses.Visatakse nalja ja räägitakse ratastel töö köögipoolest.
“Live At The Quick” kummutab eelarvamuse bändzhost kui country-instrumendist. Salvestis sobiks suurepäraselt esimeseks tutvuseks Bela Fleckiga. Tänu virtuoossetele pillimeestele ja haaravale muusikale ei jääks see koduriiulil tolmu koguma – hea tuju tekitajana satuks plaat üsna sagedasti plaadimängijasse.

Salvestatud 2000. aasta suvel, välja antud 2002
Produtsent Marc Smerling (Notorius Pictures)
Heli dolby digital 5.1 surround sound, PCM stereo
Kestus ~2 tundi

Koosseis:
Bela Fleck bändzho, elektriline bändzho, kitarr
Jeff Coffin saksofonid, klarnet, flööt
Future Man löökriistad, vokaal
Victor Lemonte Wooten bass
Külalisena:
Sandip Burman tabla
Andy Narell steel pans ja klahvpillid
Paul Hanson fagott
Paul McCandless oboe, saksofonid
Congar ol´Ondar tuva kurgulaul

Menüü:
– ansambliliikmete intervjuud
– boonus “Breakfast Freud”
– kontsert
1. Intro
2. Earth Jam
3. Lover´s Leap
4. Zona Mona
5. Ovombo Summit
6. Hall Of Mirrors
7. Scratch & Sniff
8. Amazing Grace
9. Big Country
10. Alash Khem
11. Moment So Close
12. Prelude From Bach violin partitia #3
13. Hoedown
14. Ah shu Dekio