Ansambel Grupo Yanqui tegi Eestis oma Euroopatuuri vahepeatuse. Ansambli juht Bennett Paster pajatas reisielamustest ja oma muusikast Marit Mihkleppile Jazzkaare veebitoimetusest.
Kolmapäeval, 15. veebruaril tulid Von Krahli baaris lavale neli meest. Justkui juhuslikult, lihtsalt rahva seast tulid nad pillidega suhtlema. Mehed on pärit New Yorgist, kus nad moodustavad afro-kuuba ja brasiilia rütmidega latiino-funk-jazzi helikeelt kõneleva Grupo Yanqui.
Marit Mihklepp käis kuulamas ja vestles ansambli ühe juhi Bennett Pasteriga.
Ansamblit juhivad pianist Bennett Paster ning akustilise ja elektrilise bassi mängija Gregory Ryan. USA Välisministeerium ja Jazz at Lincoln Center valisid oma maineka ühisprogrammi “American Music Abroad” raames just selle grupi esindamaks Ameerikat 2006. aastal rahvusvahelisel turneel.
Meloodiline latiino-funk, kirglikud soolod, mänglev kergus ja positiivsed rütmid lummutasid kõrvad algusest lõpuni.
Pärast energilist kontserti nõustus Grupo Yanqui helilooja, produtsent ja klahvpillide mängija Bennett Paster pisut kõnelema ja küsimustele vastama.
Bennett Paster on äärmiselt soe inimene, kes on õnnelik iga võimaluse üle, mida elu pakub ja on eriti rõõmus, kui ta saab teha oma muusikat ning see kellelegi südame lähedale jõuab. Iga päev on üllatus, kunagi ei tea, mis peitub järgmise päiksetõusu taga, arvab ta.
Kontserdi alguses rääkisid, et teil oli väsitav 8-päevane tuur Venemaal ja et nüüd on siin Eestis nii hea olla. Mis probleemidega pidite Venemaal tegelema?
See Venemaa tuur oli ikka täiesti hullumeelne! Seal on kõik nii teistmoodi. Totaalselt teine planeet, teine universum, see sadu aastaid vana kultuur on mulle nii võõras.
Skandinaavia on arusaadavam, euroopalikum ning inimestega on kergem suhestuda. Venemaal ainult puudutasin õrnalt pinda. Valentinipäeval tehti neile Venemaal metsik plakat suure südamega, mille keskel olid kõik Grupo Yanqui näod. See oli vahva. Kuid kui rändad ajas tagasi, siis oled seal täiesti üksi oma kummaliste mõtetega. Näiteks Moskvast tulles sõitsime justkui 50ndatest pärit lennukiga, millel olid tillukesed allveelaevaaknad. Midagi ei ole valesti, aga väga naljakas on. Finnairiga lennates sain aru, et siiski olen veel tänapäevas.
Lendame siis korraks veel ajas tagasi. Milline tee sind jazzi juurde tõi?
See tee ei alanudki väga ammu. Keskkoolis sai mu klaveriõpetaja aru, et ma ei tunne nooti, kuid olen siiski musikaalne ja väga hea just improviseerimisel. Ta tõi mulle 60ndate aastate jazzplaate, mis tutvustasid mind Herbie Hancocki, Bill Evansi, Miles Davise loominguga.
Loomulikult armusin ma sellesse maailma ära ja tahtsin endale ka midagi sama puhast ja ilusat ehitada. Siis mind hakkaski huvitama, kuidas ennast muusikas väljendada ja tunnetada ning kuidas rääkida pikk lugu sama mõjuvana lühidalt ja intensiivselt.
Ja siis läksid loomulikult muusikat õppima? Ise ma loomulikult tahtsin, aga vanemad ei hüpanud seda kuuldes just rõõmust lakke. Nende arust pidin saama mingi kindlapiirilisema ja konkreetse sissetulekuga hariduse. Nii ma siis astusingi vanemate soovitusel Tuftsi ülikooli inglise kirjandust õppima, kuid samal ajal sain sisse ka Uus-Inglise konservatooriumi jazzklaveri erialale. Selles koolis tutvusin 20. sajandi klassikutega, sealhulgas ka Arvo Pärdiga, kes on tohutu inspiratsiooniallikas. Sain maitse suhu ka avant-garde jazzist.
Avant-garde, 60ndate aastate jazz, Arvo Pärt… Mis või kes sind veel on mõjutanud ja inspireerinud?
See kõik, mis mul on olnud, ning see kõik, mida olen kuulnud, on mind inspireerinud. Miski rohkem, miski vähem. Loomulikult tõmbas mind varem ja ka praegugi mõjutab mu loomingut 70ndate aastate rokkmuusika, mida mu noorusajal raadiost kogu aeg kuulata sai. Led Zeppelin ikka rokib.
Hiljem puutusin kokku latiino-jazziga. Koos bassimängija Gregory Ryaniga õpetasime ühel suvekursusel, kus kohtusid Kuuba meestega, kelle mängitud latiino-jazzi me lihtsalt ülepeakaela armusime.
Ja sellest sündis ka Grupo Yanqui?
Jah, kuuba ja ameerika muusikud leidsid mõneks hetkeks ühise keele. Praegu mängin New Yorgis paljudes bändides korraga. Ma isegi ei oska enam konkreetset arvu öelda. Neljaga olen tihedamalt seotud, teistes mängin külalisena, nn kõrvalmehena. Ja mul tõepoolest on vaja erinevaid bände, sest huvitun nii paljudest stiilidest korraga. Armastan klassikalist jazzi, avant-garde jazzi, latiino jazzi ja rokki. Igas bändis aga peaks olema üks stiil ja üks lähenemine. Muidu on kõik segi. Ja Grupo Yanqui on minu latiino-jazzi bänd.
Millised on tulevikuplaanid?
Muusikukarjäär. Pidev otsimine. Muusikat teen armastusega, kuid raha teenimiseks on alati vaja leida tööots. Ja kui leiadki, siis ühel päeval mängid 500 inimesele, järgmisel aga täiesti tühjale saalile.
On suurepäraseid nädalaid ja on aegu, kus langen sügavasse masendusse. Siis päästavad mind mu naine, mu kass ja mu muusika. Ja ennast peab pidevalt meelde tuletama. Kui inimene lahkub New Yorgist, siis on kindel, et ta unustatakse, sest inimesed tavaliselt ei tule tagasi. Ma ei ole üldse kindel, et kui nüüd koju lähen, siis inimesed mu ära tunnevad.
Jah, kummaline on see elu. Mõnest inimesest tuleb särav täht muusikataevas just välise sarmi tõttu. Kuid tagasihoidlikud andekad jäävad tihti tähelepanuta. Ise peab hästi palju vaeva nägema ja võimalusi otsima, mõnikord on vaja päevas teha sadu telefonikõnesid ja kirjutada hunnikutes maile. Praegu igatsen oma naise ja kassi järele. Pooleks aastaks ei saa ma tuuritama minna, sest naine jätaks mu maha.
Kas muusika ongi see tõeline kirg ja elu mõte?
Mina ei valinud muusikat, vaid muusika valis minu. See on raske tee just rahateenimise mõttes ning see ei ole alati ainult glamuur ja tähesära. Olen minagi pulmades mänginud ja suvalistel üritustel. Tavaliselt pean New Yorgi klubis ise peale maksma, sest teised muusikud tahavad palka ja ka klubi ei maksa esinemise eest.
Sellepärast on kontserttuurid head, makstakse head ja kindlat palka, näed uusi inimesi. Kõige parem selle töö juures on, et oled ise oma aja kuningas. Teenid raha millegagi, mida armastad ja tood inimesteni ilu. Kodukeldris on mul muusikatehas, kus salvestan kõik plaadid… Tõepoolest, ma ei teekski midagi muud peale muusika.
Kuhu viivad järgmised teed? “Tahaks veel avastada Euroopat ja Balti riike. Oleme ju esimest korda Eestis, saabusime siia kaks tundi tagasi. Reisimine on minu suuruse juures raske ja ebamugav, kõige parema meelega mängiksin muusikat oma kodus.