Bill Frisell – iidol ja improviseerija

02. november 2014
Külli Haav

Tahaks midagi head, armastavad naised soovida. Midagi, mida täpselt kirjeldada ei oska, kuid kui kord kätte saadud, ära tuntakse. Just nagu Bill Friselli kontsert: uus ja unustatud, ilus ja improviseeritud, hingeline ja heakõlaline.

Kuulajatelt kogus muljeid Jazzkaare reporter Külli Haav.

 

Jani Karjalainen, elupõline jazzifänn: Ma ei tea, et keegi suudaks oma kitarri mängida nii, nagu teeb seda Bill Frisell. Originaalselt, loovalt ja humoorikalt ning lihtsavõitu meloodiagi huvitavalt kõlama panna.

 

Bill Frisell oli siin väljas oma uue projektiga, küll samade muusikutega, kellega ta varem on mänginud, kuid teises seades. Mehed on maalt pärit ja ei unusta linnaski läbi lüües kunagi oma juuri. Samuti kõlavad kitarriprojektis asjad, mida ta varemgi on teinud, kuid nende toime on erinev. Me teame, et varemgi on ta oma sünnipärast tausta oma loomingu alustaladeks ära kasutanud, kuid siis ainult salvestistel. Nüüd toob ta selle kantrimõju ja tunde otse Euroopa lavalaudadele ning mingiks ajaks see töötab. Meil hakkas pärast esimest pooltundi pisut igav, sest enamik lugusid on üksteiega sarnased. Koos selliste muusikutega aga midagi nässu minna ei saa ja Bill Frisell on tõepoolest suurepärane ja loov kitarrist.

Bill mängib ja kombineerib oma C&W ja twang muusikat perfektses kooskõlas jazziajalooga.

 

Mihkel Oja, eesti kunsti mänedžer ja agent: Autentsus, tagasihoidlikkus, meisterlikkus – need on sõnad, mis minu arvates sobivad iseloomustama kitarrilegend Bill Friselli. Kui teda Google’st otsisin, siis leidsin Wikipediast: „One of the leading guitarists in jazz since the late 1980s“. Kahtlemata see nii ongi, kuid Billi enda arvates on tal veel pikk tee kõndida. Just teadmine ja endale tunnistamine, et oskuste lagi ei saabu kunagi ning tegelikult on areneda võimalik lõpmatuseni, teeb temast nii põneva artisti. Ehk kuna ta pole veel nn „lõpp-punkti“ jõudnud ning arvab, et ei jõua ka, on ta endiselt samasugune lihtne inimene nagu ta oli ka enne kuulsaks saamist. Selle tõestuseks autogrammisabas seisnute kohmetus, kes ei osanud Billi vahetut olekut ja kahe jalaga maa peal seismist oodata. Näiteks Youtube’i videos (Bill Frisell – Strawberry fields forever), olles seal 60-aastane, vabandab ta, et peab seda lugu noodist mängima. „See peaks mul juba veres olema, kuid muusika on rännak. Tundub, et täna on alles mu elu esimene päev. Muusika seisab siin mu ees, ma arvasin, et kõik on selge, kuid nüüd on ta teistmoodi uus.“ Sellistele teerajajatele tuleb olla vaid tänulik, sest nemad kaardistavad erinevaid tasandeid, võtavad ära hirmu tundmatuse ees ning inspireerivad ka teisi järjest kõrgemale tõusma. Aitäh Jazzkaarele Bill Friselli Eestisse toomise eest, see õhtu oli täis salapäraste helide maagiat.

 

Helen, reklaamihääl, projektijuht: Erakordselt mitmekülgne kogemus,liigutavalt lihtne ja ilus, hoogne ja kaasahaarav,samas lõõgastav ja meditatiivne. Kogesin esmakordselt midagi sellest, kus mu keha on ärkvel, aga teadvus magab, sulgen silmad ja silme ees jooksevad pildid, ma näen ilmsi und, see viis ära ja äratas taas. Täiesti geniaalne.

 

Ahto Abner, 36, õpetaja ja trummar: Aitäh, Bill, aitäh. Bill! Mulle alati väga meeldib selline vedel muusika, liquid music. 

 

Raivo Tafenau, saksofonist: Igal juhul meeldis. Põhimõtteliselt on tegu ühe hiiglasega nagu George Copeland ja Pat Metheny. Siin ei ole kokkulangevat varianti – nad kõik on täiesti erinevad. Bill on tegelikult kitarrismimaailma kujundanud. Kontserdil ei olnud ühtegi jazziakordi, aga ausalt, sellist kantrit kuulaks mina ka.

 

Sandra, 25, riigiametnik: Kogu valgusshow meeldis, rütmikamad lood olid külma valgusega, kui läks kantrimaks aga tuli soe valgus. Mõtlema pani üks kollakaspunane valgus ja kantrilugu – silmette tekkis pilt loojangusse kappavad hobusest ja ratsanikust. Väga mõnus kontsert oli.

 

Bill Frisell GUITAR in the SPACE AGE

Vene kultuurikeskuses 31. oktoobril 2014

Koosseis:

Bill Frisell ( elektrikitarr)

Greg Leisz (pedal- steel- ja elektrikitarr)

Tony Scherr (kontrabass, basskitarr)

Kenny Wollesen (trummid, vibrafon)