Bluusinõiduse võluväljas- muljeid Augustibluusilt

12. september 2010

Tänavu juba 17. korda toimunud Augustibluus täitis Haapsalu linna 13. ja 14. augustil rahvusvahelise bluusisõprade seltskonnaga. Festivali teisel päeval käis bluusimuljeid kogumas ka Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Tänavu juba 17. korda toimunud Augustibluus täitis Haapsalu linna 13. ja 14. augustil rahvusvahelise bluusisõprade seltskonnaga. Festivali teisel päeval käis bluusimuljeid kogumas ka Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Kui allakirjutanu Haapsallu jõudis, oli tänavuse Augustibluusi esimene päev juba seljataga ning teise päeva avalööki oli andmas Jaan Pehk. Palju põnevaid elamusi seisis siiski veel ees.

Neist esimene oli eelmisel õhtul esinenud Tim Lothari õpituba Haapsalu Kultuurikeskuses, kuhu kogunes kenake hulk kuulajaid. Lothar alustas oma elu esimest õpituba väikese etteastega, lüües oma laulu ja kitarrimängu saateks jalaga takti nii, et asetas jala (ilmselt mingi võimendusega varustatud) kitarrikohvri peale. Kohver kõmas kaasa nagu basstrumm.
Lothar rääkis, et on terve elu olnud trummar ja see kogemus aitab teda ka kitarrimängus. Rütmil on akustilises bluusis väga tähtis osa, väitis Lothar ja demonstreeris vanade meistrite repertuaari näitel, mida sellega teha annab. Lothar tutvustas veel tervet rida nüansse, kuidas rikastada oma kitarrimängu nii, et ka mitte kõige suuremast bluusifännist kuulajal oleks huvitav. Räägiti ka erinevatest häälestustest ning õpihuvilised küsisid terve rea küsimusi.
Muide, kitarri hakkas Tim Lothar õppima kõigest 6 aastat tagasi, olles enne seda 30 aastat trumme mänginud. Muutus leidis aset nii, et bändiga elektrilist bluusi mänginud Lothar armus sõbra eeskujul akustilisse bluusi ja seetõttu asuski ennastsalgavalt kitarri õppima. Ilmselt avaldas tema visa tööga saavutatud suhteliselt kiire edu muljet, sest juba sealsamas õpitoas osteti talt kõik tema plaadid ära.

Järgmistena olid kavas Bonzo ja Tõun Haapsalu vanas raudteejaamas. Läksin samuti kaema, endamisi pead murdes, kas duo on festivali puhuks ehk mingi spetsiaalse bluusikavaga välja tulnud? Ei olnud ühti. Kuigi Tõuni kitarrikäsitsuse bluusilembus oli mulle muidugi juba varasemast teada, nagu ka tema kui kogenud raadiohääle sõnaseadmisoskus, mis võimaldas teadustada tulevasele potentsiaalsele „Augusti polkafestivalile“ sobivat lugu, kui niisugune festival peaks kunagi teoks saama. Päris puritaanlikule bluusifestivalile paslikke lugusid selle duo repertuaarist tõesti kuigi palju ei leia. Paar parimat bluusilaulu kandidaati võiksid ehk olla „Vilma“ ja „Meil aiaäärne tänavas“, viimane erilise bluusiliku seade tõttu, mis minu arvates on üks geniaalsemaid töötlusi sellest laulust.

Bonzolt ja Tõunilt võttis muusikajärje üle Bullfrog Brown, juba kümnendat korda Augustibluusil esinenud eesti punt, kelle sobivuses sellele festivalile küll kahelda ei saa. Oskuslikult varieeriti oma laulude rütme, kerides neid soolode ajal nii kiireks kui tuju tuli, et pärast jälle ohje lõdvemaks lasta. Kasutati ka vastupidist nippi, aeglustatud tempos soolode mängimist, mis pärast improvisatsiooni uuesti kiirendades võimaldas loole erilise uue energialaengu anda. Võtmesõna Bullfrog Browni esinemise juures oli feeling ehk see nimetamatu miski, mis bluusist õige bluesi teeb.
Bullfrog Brownil oli suur menu ning publik ei tahtnud neid kuidagi ära lasta, ka siis, kui festivali programmis neile eraldatud aeg juba läbi sai. Kuuldavasti olidki nad lõpuks teinud veel eraldi kontserdi kõige ustavamatele fännidele. Mine tea, ehk püstitavadki nood kunagi bändimeeste auks mälestusmärgi, nii nagu nõuab üks Bullfrog Browni tuntumaid laule „Build me a statue“.

Eesti esinejatele järgnes Little Paul Venturi, itaallane, kellelt oodanuks ehk pigem napoli laulukesi kui bluusi. Tegelikult oli enamik teise päeva esinejaid ebatüüpilised bluusiartistid, sest pärinesid kultuuridest, kus bluus on kauge võõramaine nähtus. Nii võib öelda ju eestlastegi kohta.
Ja nagu eestlased, tõestas ka Venturi oma etteastega, et kuulub auga bluusimeeste kilda. Tema eelmistest esinejatest hoopis erinev häälematerjal ja laulmisviis mõjusid värskendavalt ning veensid, et heaks bluusilauljaks saamisel pole sugugi kõige tähtsam omada kärisevat häält. Täiesti sobilik on ka lüüriline tenor, ja see tuleb võibolla kasukski, sest võimaldab bluusiks laulda niisuguseid hingesopi nukruse nüansse, mis kärehäälsetel ametivendadel tähelepanuta jäävad. Kahjuks läks osa Little Paul Venturi oskustest kaduma puuduliku võimenduse tõttu, nimelt mängis ta täisakustilist pilli, ning ühe mikrofoniga ei õnnestunud tema kitarrimängu piisavalt efektiivselt kuuldavaks teha. Samas oli vokaal veidi ülevõimendatud.
Ka Venturi meeldis publikule väga. Oma etteaste lõpus kutsus ta endaga lavale algul Tim Lothari, siis aga ka paar eestlasest muusikut: trombonisti ja meloodikamängija ning koos jämmiti mõnuga. Vähehaaval hõrenenud publiku read jäid ustavalt paigale ja nõudsid üha lisa, nii ei jäänud Venturil lõpuks muud üle, kui paluda suitsupausi, mille ajal esitas Tim Lothar üksi ühe loo. Tagasi lavale aga Venturi ei pääsenudki, sest pinke kokku tõstvad korraldajad teatasid karmilt, et aeg on ammu ületatud ja muudes esinemispaikades on kontserdid juba peale tulemas.

Piiskopilinnuse õuel õhtust kontserti alustavaid lätlasi kuulama jõudsingi hilinemisega. Latvian Blues Band paistis toetuvat peaasjalikult ühe mehe õlule ja see mees oli Janis „Bux“ Bukovskis. Olgu salmi lauldes, kitarril soolot väänates või häälega improviseerides, kõiges oli see mees asendamatu ja kõigega tuli see mees hiilgavalt toime. Tundus, et temata poleks seda ansamblit olemaski. Juba ainuüksi häälematerjal oli tal kadestamisväärne: kinnisilmi kuulates võinuks arvata, et laulab mustanahaline! Lisaks oma hääle suurepärasele kasutamisele oskas Bukovskis ka rahva kaasa laulma panna.
Järgmised eksootilised bluusimehed olid pärit Hispaaniast, kust oleme harjunud leige bluusi asemel pigem tulist flamencot ootama. Los Fabulosos Blueshakers ei lasknud end aga stereotüüpidest häirida ja vihtus kõrvalekaldumatult heatasemelist bluusi mängida. Algul kuulas publik üsna passiivselt, aga lõpuks hakkas hispaanlaste stiilipuhas esitus tahes-tahtmata kaasakiskuvalt mõjuma, eriti veel siis, kui kitarrist oma pillist paar tõeliselt head soolot välja väänas!
Õhtu magusam osa oligi meisterlike kitarristide kanda jäetud. Esmalt astus lavale Riho Sibul Electric Trio (mis sisaldas ka Raul Vaiglat ja Toomas Rulli) koos Andres Põldrooga. Sedamaid kargas suur osa publikust püsti ja kogunes lava ette. Kui Riho Sibula mitmekülgsus kitarristina pidanuks siinsele kuulajale teada olema, siis Põldroo, kes pikki aastaid välismaal elanud, võis küllap paljudele noorematele olla tundmatu suurus. Omaaegne Ruja algkoosseisu kuulunud kodumaine tippkitarrist sai tänu Riho Sibula viisakale külalislahkusele ka üsna palju soleerimisruumi ja -aega. Ning seda aega mõistis ta hästi kasutada, selles võis igaüks oma kõrvaga veenduda. Lisaks bluusile mängiti progehõngulisi lugusid, kõrv tabas ka paar näidet Hendrixi repertuaarist, kus vokaalset osa täitis üllatuslikult mitte karedahäälne Riho Sibul (kelle lauljarolliga oleme viimase paarikümne aasta jooksul väga ära harjunud), vaid hoopis külaline Põldroo.

Suurejoonelise punkti pani festivalile Lance Lopez bluusi kodumaalt Ameerikast. Nii pea, kui ta lavale tuli, haaras ta kogu linnuse õuele kogunenud publiku oma võimusse ega lasknudki enam lahti. Mis see õieti oli, mis tema etteaste nii eriliseks tegi, on raske sõnadega selgitada, ometi viis ta nii kuulajad kui vist ka iseenda oma mänguga mingisse transilaadsesse seisundisse, mille mõju kestis veel kaua pärast kontserti.
Bluus Lance Lopezi moodi pole nukrus (kaotatud raha, kallima või kodu pärast, millest bluusilaulude tekstid tavaliselt jutustavad), vaid pigem mingi jõuväli, mis sellesse sisenenud kuulaja ära nõiub. Selles jõuväljas viibides jääb vaid üle kuulata, kui hästi suudab üks mees kitarri mängida, ja ammulisui vaadata kõiki neid trikke, mida kitarristid juba vähemalt Hendrixi aegadest peale teinud on: hammaste ja keelega kitarri mängimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Põhiline ja trikkidest palju olulisem kingitus publikule oli aga toosama võimas energialaeng.
Ilmselgelt nautis Lopez ka ise Haapsalus esinemist, sest kontserdi jooksul veetis ta suure osa ajast rahva seas ringi käies ja sealt soolot mängides, saatjaks publiku ahhetused ja digikaamerate välgusähvatused, ning teatas lavalt ise, et loodab õige pea taas Haapsallu esinema tulla. Pärast pikka kontserti ei pidanud ta sellegipoolest paljuks kõrvulukustava aplausi järel veelkord lavale tagasi tulla ja veelkord tõestada, miks Augustibluusi kodulehel on teda musicload.com’i tsiteerides nimetatud „kõige ehedamaks kitarrikeevitajast Bluusijumalaks meie planeedil“.

Kuid ka see polnud veel kõik. Vägeva bluusikontserdiga üles köetud meeli võis iga festivali külastaja minna lahutama Haapsalu Kultuurikeskusse, kus mitme bändi jagu eesti pillimehi kordamööda laval jämmimas käis, ja neil jätkus energiat hommikuni musitseerida. Kes ütles, et eestlased pole bluusirahvas!