Siin kõlab muusika, mida Bobby Previte koos kaaslastega esitab Jazzkaarel, ainult, et laval on kõik hulga elektrilisem.
Ajalehes Guardian Bobby Previte’i uusima plaadi arvustuse kirjutanud John Fordham alustas oma lugu mõttega, et kõigi trummari plaatide esikülge peaks ehtima kleeps, millele suurte loetavate tähtedega kirjas, et «pane peale ja hoia toolist kõvasti kinni!».
Kogemustega kriitik tahtis nimelt osutada tõigale, et kuigi jazzis on praegu hoomatavalt palju niisuguseid trende, mis flirdivad raadiosõbralikkuse ja kuulajatele popmuusikaliste nõksude abil meeldimisega, on Previte kompromissidest kaugel. Muuseas ka kompromissitus on Bobby Previte’i muusika puhul kasutamiseks väär sõna, sest see nagu osutaks hoiakute jäikusele, Previte aga on paindlikum enamikust jazzimeestest – tema muusikamaailm on avar ja kirju.
1980ndatel sehkendas ta New Yorgi downtown-muusikutega, kuid küsimuse peale, kas ta loeb ennast sellesse novaatorite-postmodernistide ringi kuuluvaks, on Previte vastanud otsesõnu eitusega. Tema olevat olnud rohkem nagu külaline selles uuendustejanuses seltskonnas, tema polevat päriselt sinna sobinud.
Ometi on siingi, Previte’i värskeimal plaadil, kuulda selle aja järellainetust – nagu teleri ekraanil kiirmontaazhina vahelduvaid meloodiakatkeid, rütmimuutusi ja komponeeritud karkassile riputatud üpris vabavormilisi improviseeringuid. See on kaheldamatult jazzmuusika, kuid ilma selle bebop-tuumata, ilma milleta näiteks Wynton Marsalis ei kujuta jazzi ette. Bobby Previte kujutab küll.
Sedapuhku tundub tema muusika selgroog paiknevat rockirütmide lineaarsuses. Elektroonilisest kõlailmast, mida mees Jazzkaare esinemiseks ise tõotas, on plaadil siiski veel vähe kuulda. Mat Maneri ja Brandon Rossi asemel mängitakse siin hoopis puhkpille, vastavalt trombooni (Curtis Fowlkes) ja saksofoni (Marty Ehrlich). Üritades neid samu lugusid kujutlusis paigutada elektrilisse konteksti, on virtuaalne tulemus paljutõotav. Aga huvitav ilma igasuguste kujutlusmängudeta on plaadi raamistus. Palad, mis kui võrsed samalt oksalt, kuid pea vastandlikult erinevad – «877-Soul» ja «488-Soul» –, on previtlikult huvitava arendusega, märkamatult kasvavate ja kahanevate pingekogumitega.
Plaadi avaakordid on suurejoonelised, suisa klassikasse tüürivad, järgnev rock/funk-biit aga maiselt füüsiline. Nende vahele jääb jazzmuusika ja improvisatsioone. Selline ongi Bobby Previte’i praegune looming. Plaadi voldikus on kiri, mis mõeldud silma püüdma ja mis teatab: «See muusika on mängitud laivis».
Tõepoolest, niimoodi elavalt mängida püüdes on varemgi muusikale elusäde sisse jäetud, mis stuudioseinte vahel mõnikord helidest välja lihvitakse. Muljetavaldav on see, et väliselt lihtsakoelist, kuid lähemal kuulamisel väga keerukalt ja meisterlikult mängitud muusikat ilma stuudiotrikkideta nii hästi esitatakse. Eriti just nimilugu «Counterclockwise», kus Previte sätib mitmesuguseid vastusuunalisi liikumisi, pakub seesugust jälgimismängu. Bassist Steve Swallow – mees, keda peetakse juba paarkümmend aastat elektribassil maailma parimaks – on just siin imetlusväärne tiimimängija, kes suudab individuaalselt eriline olles toestada ühisettevõtmist nõnda, et ta midagi ei varjuta ega lõhu.
Bobby Previte praegune muusika on selles mõttes huvitav, et siin on palju rohkem grupimängu kui soolotsemisi. Meeskond liigub ühtsena ning esitajate tiim koosneb küll tähtmängijatest, kes igaüks võik vabalt omaettegi põnevaid trikke teha, ent koos püsides on nad veel tugevamad. Jazzis esineb niisugust distsiplineeritust harva.
Blobby’s Next Mood» on tujutsemine, reggae-rütmides. Loo keskel siseneb minimalistlik tempot ootamatult pidurdav teemafraas, mis motiivina naastes läbib kogu plaati. Vaheldus teeb muusika huvitavamaks.
«111-Soul» tuleb plaadi põhiteema juurde free-jazz’i uksest, kuid unustab selle varsti, kui valib uueks liikumisvahendiks elurõõmuselt ekstaatilise funk-gruuvi.
«Patricia» omapärane segustab euroopalikku vanamuusikat ja reggae’t, funki ja klassikat omapärasel nukral-koomilisel moel. Mõneti sarnaneb see õhustikult sellele tsirkusemuusikale, mida Previte lõi kümmekond aastat tagasi. Aga siin on mööda sirgjoont kulgevat ühtlast biiti rohkem, nii nagu ka tervikusse põimitud mitmesuguseid helisündmusi ja rockisegust jazzi. Wayne Horvitzi pikk klaverisoolo muutub lähemal kuulamisel siin väga huvitavaks, sest ta punub sõlmi ja harutab neid osaliselt ka lahti, lõpuks siiski loobudes ja pundart otsekui nurka visates.
Riffiv ja taas ühtlasel biidil kulgedes pinget koguv «312 Soul» on mõttelise soul-süidi osa. Samasugune energia, huvitavad akordijärgnevused, lakooniline kuid huvitavalt meeldejääv harmooniaskeem.
«And The Wind Cries…Mademoisselle Katherine» on komponeerija Previte kõige ehedamal kujul. Seesuguseid jazziteoseid oskab luua ainult tema – hoolikalt konstrueeritud struktuurid loovad karkassi, millele maitsekalt lisatud improvisatoorsus lisab elusädeme. Kõik pürib aina edasi ja kõrgemale. Selle tungi jälgimine, selles kuulajana osalemine on põnev, sest mitmetasandiline muusika pakub pinget nii intellektuaalselt kui jalgadest üles kerkival füüsilis-emotsionaalsel moel.
«488 Soul» on plaadi superteos, see, mille ettevalmistus näib kõik eelnenu. Horvitzi õhuliselt uitlev klaver, temaga märkamatult liituvad kitarr, bass, tromboon, saksofon ja trummid. Paari minuti pärast ilmnevad hõljumisse selginevad liinid, siht, lahendus ja seejärel kahanemise kaudu suubumine vaikusse. Seesugust muusikat kuulates ohkab nii mõnigi kergendatult – jazz on kunst, on selline kunst, mis tuleb kuulajani sundimatult, ilma kõrkuseta ja suurte sõnadeta, lihtsalt üllatusi pakkudes, tundeid ja mõtteid ühendades, keha ja vaimu liites alateadvuse ja teadvuse seoseid luues.
«Counterclockwise» ei pruugi olla parim plaat, mille ülimitmekülgne Bobby Previte on teinud. Seepärast, et see ei hõlma kogu seda muusikalist spektrit, millega ta ennast seob. Aga väga huvitav kuulamine on see ikkagi. Meisterlikult esitatud ja meisterlikult loodud muusika, mis ei alahinda kuulajat.