Bobby Previte: üllatuda on ju huvitav

01. aprill 2003

Muusikalise seiklusvaimuga trummar BOBBY PREVITE New Yorgist on tänase jazzmuusika üks põnevamaid improvisaatoreid ja heliloojaid, kes on pühendunud vormiselgusele – ja ilule selle kõigis vormides.

Neli aastat tagasi mängis Bobby Previte Jazzkaarel ansambliga Bump The Renaissance Band ja jättis kuulajatesse jälje. Saal oli täismaja ja kõik need inimesed tahtsid kontserdi lõpus üpris üksmeelselt veel ja lisa. Kulus õige mitu lisalugu, enne kui muusikud said lõpuks minna õhtust sööma.
Konks oli selles, et see polnud lihtne kõrvapaitamise muusika, mida nad mängisid. Selles oli igasuguseid konkse, nõkse ja üllatuskäänakuid, keeruliselt huvitavaks arendatud struktuure ja imepeeneid pisidetaile. Üldiselt kiputakse arvama, et kõik, mis muusikas lipitsevalt kõrva ei silita, meeldib vaid käputäiele friikidele. Previte suutis tõestada vastupidist, kusjuures nii mõnelegi saaliviibijale ehk isegi üllatuseks, et erand võib olla nii veenev ja meeli ergastav.
Tõsi, et ameeriklane, kes enne kontserti ilmunud intervjuus nii huvitavalt rääkis inimlikust eneseväärikusest, ei taha publikumenu nimel kasutada tüüpilisi nõkse, millega isegi jazzikontsertidel publikut meelitatakse a la «nüüd me kõik koos». Ta ei tee järeleandmisi, mis muusikalt tähelepanu eemale tõmbavad ja talle on see uhkuse küsimus.
Teisalt aga, kui palju oleme näinud ja kuulnud niisuguseid vaimukivistisi, mis on jäigalt enesesse tardunud ja oma usus Suurde Kunsti nii ignorantsed, et neile mingi tühine kuulaja korda ei lähe. Iroonilisel kombel on tihti ka nii, et kuulaja ei hooli neist samuti põhjusel, et seda va kunsti seal kuidagi välja ei paista.

Elektroonikas on heli

Bobby Previte – vastuvoolu ujuja – on veidi teisest puust, kuna ta püüab ning vahel ka tõeliselt ja suurelt suudab oma loomingu pärle inimeseni viia nõnda, et nemad sellest rõõmu tunnevad. See, kui ta räägib, et on sisse võetud Ilust selle kõigis avaldumisvormides, pole tühi sõnakõlks.
Seega on meil tema eelseisvale Jazzkaare-kontserdile mõeldes lootust. Usku sisendab ka teadmine, et vähemalt kaks tema toonase tipp-saategrupi muusikut on sedapuhku jälle rivis ansamblis Counterclockwise – bassist Steve Swallow (kes on nii paljude kriitikute küsitlustes tunnistatud maailma parimaks jazzbassistiks, et tal on endalgi arvepidamine lootusetult sassis) ja klahvpillimees Wayne Horvitz.
Previte ise tõotab aga uut ja senikuulmata muusikat. Viimase aasta-paari jooksul on tedagi tabanud pisik, mis näib olevat nakatanud paljusid jazzmuusikuid. Teda on hakanud huvitama elektrooniline heliilm ja biit kui võimalus. Ta püüab seda siduda oma rikkaliku jazzikogemusega ning tulemus võib olla päris põnev, millest annavad märku mõned tema veebilehele pandud helinäited kontsertidest Knitting Factory’s ja veel ilmumata plaadi stuudiosessioonidelt.
Ta mängib sedapuhku lisaks tavalisele trummikomplektile ka elektroonilisi trumme ning ütleb oma värske muusika kohta, et see räägib küll uue elektroonika keeles, kuid filtriteks on ikkagi Bobby Previte’i meel ja süda.
Steve Swallow, kelle armastatuim pill on tavaline basskitarr, hankis endale selleks puhuks samuti mitmesuguseid helimuundamiseks mõeldud abivahendeid ning Wayne Horvitz on elektroonika rikkaliku helimaailmaga tuttav juba ammustest aegadest.
Kitarristi Brandon Rossi olen ma oma silmaga näinud esinemas kahel korral ja mõlemal puhul on mind kõige rohkem vaimustanud tema absoluutselt isikupärane elektrilise kitariiheli kõlamaailm.
Vioolamängija Mat Maneri on grupis ehk kõige avangardsem mees, kelle panust seltskonna musitseerimisse on päris raske ette arvata. Tema isa Joe Maneri on aastakümneid olnud mikrotonaalse jazziimprovisatsiooni friik ning sellisena viimasel ajal päris silmatorkavat tunnustust leidnud. Mat on isa kõrval mängides temalt üht kui teist õppinud, kuid mehe suurim kiindumus tundub olevat siiski viiulpilli elektrilise väljendusrikkuse otsing.

Hei, muusikagrumaanid!

Kokku tõotab see viisik niisiis pakkuda muusikat, mis on ühtaegu nii senikuulmatu kui ka kuulaja mõistmise haardeulatuses. Bobby Previte’i suureks plussiks ongi kriitikud pidanud seda, et olles lähedalt kokku puutunud New Yorgi downtown-jazzi eksperimentaatoritega ning improvisatsiooni avangardsema küljega, oskab ta vältida neid karisid, mis võõrandavad muusika kuulajast. Üks on see, mis pakub mõnu üksnes muusikule endale, teine aga jagatud looming, kus toimub suhtlus muusika ja kuulaja vahel. Previte on raudselt viimase usku.
«Ma tahan helidesse sisestada seda, mis läheb inimestele korda ja on neile oluline,» rääkis ta ühes intervjuus. «Visioon, usk, jõud, kirg ja austus on tähtis. Kuulen ümberringi tohutul hulgal muusikat, mis koosneb vaid mängutehnikast ja see on kohutav. Sest see on tühi.»
Uskugem briti jazzikirjutajat Ian Carri, kes «Jazz Rough Guide» lehekülgedel ütleb, et «Previte on mitmel moel arhetüüpne 20. sajandi lõpu jazzmuusik – avatud kõrvadega, seikluslik, kategooriatesse mitte mahtuv ja mängutehniliselt veatu».
See kontsert tõotab muusikagurmaanile elamust.

BOBBY PREVITE Saab juulis 52 aastaseks. Uhkusega mainib ta, et kui Buffalos muusikat õppis, olid tema õpetajateks teiste seas ka John Cage ja Morton Feldman. Alates 80. aastate algusest mängis ta koos New Yorgi downtown-ringkonna eksperimentaatoritega, kuid talle miskipärast ei meeldi, kui teda liiga tihedalt seostatakse selle liikumisega.
1991 komponeeris Previte muusika Moskva Tsirkuse ameerikareisi tarvis. Just siis kerkis ta suurelt tähelepanufookusesse. Miljoniajakiri Rolling Stone nimetas ta aasta kuumimaks jazzmuusikuks. Järgnes ridamisi eripalgelisi muusikalisi ettevõtmisi ja plaate mitmel pool maailmas.
1997. aastal palus helilooja John Adams Previte’il kokku panna ansambel Los Angelese maavärinat kajastava ooperi «I Was Looking at the Ceiling» esmaettekandeks. Hulga kiidusõnu on saanud ka Previte’i kammerklassika ja jazzi sümbioosprojekt «The 23 Constellations of Joan Miró», mille temalt millenniumipidustusteks tellis Briminghami linn. Mullu ilmus selle muusikaga heliplaat.

MAT MANERI
1969. aastal sündinud viiuldaja on osalenud real ECM-i märgi all ilmunud plaatidel ja teda võib vabalt pidada muusikaliseks polüglotiks, kuna ta on esitanud igasugust muusikat, mida viiul võimaldab, kaasa arvatud ka araabia rahvaviisid. Jazzi seisukohalt on ta siiski veidrik ning tema noot-noodi-haaval improviseerimismaneer erineb kõigi teise selle valla viiuldajate omast. Ta on teinud mitukümmend plaati ja musitseerinud koos aukartustäratava hulga nn loovat jazzi viljelevate kuulsustega.

STEVE SWALLOW
63-aastane elektribassist on praeguse jazzmuusika üks kibedamaid käsi oma pillil. Paarkümmend aastat järjepannu on ajakirja Down Beat küsitlused kuulutanud Swallow parimaks. Tohutu mängukogemus ja stilistiline mitmekülgsus annavad talle vabaduse mängida mida iganes ja kuidas iganes. Reeglina kipub ta valima sellise mängujuhi rolli, kes peaaegu märkamatult suunab toimuvat. Omapärane on ka tema mängumaneeris aegajalt esile kerkiv humoorikus.

WAYNE HORVITZ
Üks New Yorgi downtown-scene’i pioneere (sündinud 1955), mees, kes meisterlikult on sidunud postmodernistliku jazzi-esteetika kompositsioonilise algega. «Vastupandamatu ravim hallideks päevadeks,» iseloomustas ajakiri The Wire tema värvikat ja stiilivihjetest kirevat mängustiili. Sageli komponeerib ta muusikat TV, teatri, tantsutruppide ja filmide tarvis. Horvitzi sagedased koostööpartnerid on John Zorn, Bill Frisell, Carla Bley, Fred Frith jpt.

BRANDON ROSS
Omapärase mängustiili ja saundiga kitarrist, kes oli nii 90ndate alguses kui ka praegu jazzidiiva Cassandra Wilsoni saateansambli muusikaline juht. Ross on musitseerinud koos väga paljude tuntud muusikutega, kuid tal on olnud põikeid ka popmuusikasse. Nii näiteks lõi ta kaasa 90ndate alguses laineid löönud räp-ansambli Arrested Development saategrupis.