Boi Akih - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

31/01/2004 Boi Akih

Arvustused

Hollandi grupp Boi Akih ristab jazzi india muusikaga, lõimib sisse pisut bossat ja muid värvikaid elemente ning tulemus on kirkalt mänglev.

Worldjazz on Münchenis baseeruva Enja Recordsi mototermin olnud juba pikka aega. Ning kui räägitakse jazzmuusika kontekstis “maailmast”, siis mõeldaksegi kogu seda geograafilist mitmemõõtmelisust, mida silma haarab makett-maailma ehk gloobust vaadates. See on suurem haare kui ameerika jazzi mõnede “maailmsete” püüdluste puhul, kus piirdutakse põhiliselt afro-latiino elementidega ja parimal juhul haaratakse kaasa ka tükike Brasiiliast. Euroopalik maailm sisaldab ka Lähis-Ida ja orienti. Vähemalt siis, kui me räägime jazzmuusikast. Just Enja on seesuguse avara worldjazzi tutvustamisel ja jazzirahvale esitlemisel olnud juba mitu aastakümmet esirinnas. “Uwa I” on täpselt niisugune plaat, mille puhul saab rääkida jazzi ja etnomuusika partnerlusest, mitte sellest, et suurem vend laseb armuliselt ka mõne väikese venna hüüatuse rahvani.
Hollandi ansambli Boi Akih olulisim komponent on eksootilist Indoneesia päritolu lauljatar Monica Akihari, kes laulab oma isa emakeeles. See keel on Haruku. Enamiku lugudest on teinud kitarrist Niels Brouwer. Mõlemad, nii Akihari kui Brouwer on õppinud india klassikalist muusikat Indias Bangalore’is. Enne seda lõpetas Brouwer Amsterdamis konservatooriumi.
Püsiliikmetena kuuluvad praegusesse ansamblisse ka impro-tšellist Ernst Reijseger ja tablamängija Sandip Bhattacharya. Viimane sündis Indias ja õppis Pandit Ravi Shankari juures, kes julgustas teda vaatama üle tavapäraste horisontide. Nõnda ongi Sandip töötanud koos Mari Boine ja Tjitze Vogel Quartetiga, aga ka niisuguste india muusika suurkujudega nagu Hariprasad Chaurasia ja Ravi Shankar. Märkimist väärib ka see, et Sandip esines Tallinnas 1998. aasta Orient-festivalil.
Neliku koostöö algas 1997. aastal, mil ilmus debüütalbum “Boi Akih”. 2000. aastal järgnes “Above the Clouds, Among the Roots”. Plaat “Uwa I”, mis Hollandis ilmus 2003. aasta sügisel ja maailmalaiusse levikusse jõuab 2004. aasta veebruaris, on grupi kolmas plaat.
Albumi juurde kuulub muusikute selgitus, et suurema osa inspiratsioonist plaadil kõlava muusika tegemiseks leidsid nad Põhja- ja Lõuna-India traditsionaalsest muusikast ja Molucca tradistioonist. See on komponent, mis võib avalugusid “Mariaaa” ja “Pamamurolo” kuulates olla võrrandis tundmatu. Niels Brouweri sillerdavad kitarripassaažid akustilisel pillil on selgelt jazzilikud ja tablarütmides kajab Indiat. Aga on veel see “miski”, mis on lõunaameerikalikult helge, ent pole päriselt bossa.
Kui otsida võrdluspunkte, siis meenutavad Monica Akihary vokaliisid vahel brasiilia müstiku Marlui Miranda omi. Tervikuna võttes on ta aga maisem ja päikeselisem. Suureks eristajaks on ka pidevalt esile kerkivad ja siis taanduvad india intonatsioonid.
Salapära ja müstika hõngu põimivad muusikasse Ernst Reijsegeri taustal undavad tšellokäigud. Oluline on, et nelik ei kasuta elektripille. Kõik ansambli meesliikmed teevad Monica Akiharyle lisaks taustahääli, moodustades kõige indialikumas palas “Maritirine” suisa omamoodi tika-taka koori.
Punkti paneb üdini indialik-meditatiivse algusega, kuid teises dialektis lauldud “Jhana”, mis vältab oma üksteist ja pool minutit. Akihary vokaalsed omadused improviseerijana on siin kõige paremini kuulda. See ei ole see silplaul või skättimine, mida jazzis tunneme. Ta on metsikum ja vabam. Boi Akih’ muusika on soe ja optimistlik. Toob päikese ka talvel tuppa.