Intervjuu: Bojan Z – rahvuselt eurooplane

27. aprill 2013
Ivo Heinloo

“Tunnen end koduselt kõikjal Euroopas,” räägib Bojan Z Jazzkaare veebiajakirjale antud intervjuus. Jugoslaavias sündinud ja üles kasvanud muusik siirdus 1980. aastate lõpus elama Prantsusmaale ning praeguseks on temast saanud üks tunnustatumaid Euroopa jazzpianiste. Tallinnas esines ta Jazzkaare raames koos legendaarse Michel Portal’iga. Bojaniga tegi intervjuu Ivo Heinloo.

Ajal, mil Bojaniga mõtteid vahetan, on Merepaviljonis maad võtmas juba tuttav elevus, ümberringi käivad veel viimased ettevalmistused kontserdiks, ajakirjandusliku kajastuse jahil on nii televisioon kui raadio, kuigi Bojani lavapartneri, legendaarse Michel Portali vastu näib huvi loomulikult suurem olevat. Ootamatult paisunud tuuleiilid paitavad katusekonstruktsioone, lastes halli sisemuses kõlada pisut teistsugusel muusikal kui äsja lõppenud soundcheck’il kuuldud. Bojan Z ei lase aga väljas valitsevale stiihiale vaatamata tujul langeda.

Ei kujutaks Bojan Z’i ette ilma talle iseloomulike atribuutide, nokkmütsi ja päikeseprillideta, mis on tal kaasas ka intervjuu tegemise ajal.  Bojan on kergelt üllatunud kuuldes, et tahaksin temaga intervjuu läbi viia prantsuse keeles. Ladusalt räägib ta enda väitel lisaks inglise keelele veel mitmeid teisi, näit. itaalia keelt. Petlik esmamulje karmist ja natuke üleolevast meesterahvast kaob hetkel, kui jutu klappima saame. Lisaks oma eripärasele saundile eristub see Prantsuse pianist valdavast hulgast maailma jazzmuusikutest veel ühe asja poolest – Bojani perekonnanimi passis on raskestihääldatav Zulfikarpasic, kuid lihtsuse huvides kasutab ta artistina ainult initsiaali Z.

Eesti jazz peaks teile olema suhteliselt tuttav, kuna teie nime seostatakse Pariisis toimuva Jazzycolors festivaliga, kus eestlasi pidevalt üles astub.

Pean teid küll korrigeerima, et ma ei ole selle festivali korraldaja, vaid pigem keegi, kelle kohta prantsuse keeles öeldakse parrain (eesti k. “ristiisa, patroon”). Festivalil esineb tõepoolest igal aastal kollektiive Eestist, kuna festivali programmi panevad kokku erinevad kultuurikeskused ja Centre Culturel Estonien on selles mõttes olnud väga aktiivne. Teisalt on neil ka palju, mida pakkuda. Loomulikult olen kursis, et Eestis on palju häid muusikuid, elav jazzimaastik ja Eesti jazzi seostatakse teatud kvaliteediga.

Kas elanuna 25 aastat Prantsusmaal tunnete end hetkel pigem prantslase või serblasena?

Ausalt öeldes tunnen end kõige rohkem eurooplasena. Julgen seda öelda, pretendeerimata vähimalgi määral mingile võltselitaarsusele. See on lihtsalt reaalsus, milles ma elan. Reisin pidevalt, vahel leian end peaaegu iga päev uuest riigist, räägin mitmeid erinevaid keeli. Eks iga eurooplane peakski valdama vähemalt kahte-kolme keelt, see eristabki meid näiteks ameeriklastest. Mul on Prantsusmaa kodakondsus ning Prantsusmaal on mu töid ja tegemisi ehk kõige rohkem tunnustatud. Olen sellises positsioonis, et olen täielikult Prantsuse ühiskonda integreerunud, kuid samas on mul vabadus ka vajadusel sedasama ühiskonda vaadelda kriitilise pilguga, teatud määral väljastpoolt. Üldiselt tunnen end koduselt kõikjal Euroopas.

Mida tähendab teie jaoks töötada tänasel päeval jazzmuusikuna Prantsusmaal?

Prantsusmaa on küll multikultuurne, kuid kõik erinevad kogukonnad on avatud, erinevalt näiteks Saksamaast. Olen väga õnnelik selle üle, et saan muusikuna suhelda kõigi nende erinevate kultuuritaustadega muusikutega ja luua midagi omapärast, mida pole varem tehtud. Vastutus publiku ees on igas ühiskonnas muusikute jaoks samasugune. Vastutus mitte aukartuse mõttes ja traditsiooni silmas pidades, vaid… ütleme nii, et alati on tohutult lihtsam valmistada publikule pettumust kui nende usaldust võita. Kui kahekümnele heale kontserdile järgneb üks halb, siis võib see üks kõige eelneva nullida. Julm, aga tõsi. Selline see muusiku elu juba kord on.

Emigreerusite Prantsusmaale 1988. aastal, s.t. juba enne Balkani sõdu. Miks võtsite vastu sellise otsuse?

18-aastaselt tundsin, et mu kodumaa jääb mulle kitsaks. Teadsin juba kõiki muusikuid, kellega toonases Jugoslaavias võimalik mängida oli (Bojan Z kasutab siin raskesti tõlgitavat väljendit tour de la propriété, mis tähendab näit. kinnisvaramaakleri poolt uutele omanikele korraldatavat ekskursiooni müügileminevas elumajas vms – I.H.). Vajasin rohkem kontakte minuvanuste muusikutega, kes tunneks end ühtaegu koduselt jazzis, rokis, klassikalises muusikas…

Millise tundega astute lavale koos tõelise Euroopa jazzi legendi Michel Portaliga?

Mul on Micheliga mängimisel 20-aastane kogemus. Esimese plaadi lindistasime koos Henri Texier’ga (Label Bleu all ilmunud “An Indian’s Week” aastast 1993 – I.H.), pärast seda, paar kuud hiljem, võttis Portal minuga ühendust ja tegi ettepaneku koostööd jätkata. Hiljem arenes meie tutvus edasi küllaltki huvitaval kombel.. Olen õppinud tundma tema repertuaari läbi ja lõhki, samamoodi, nagu tunnen tema sisemisi loomingulisi kahtlusi, meie ühist maitset, tema huumorisoont ja võimet alati üllatada. Tema viimase albumi olen ma ise produtseerinud.

Teid peetakse Euroopa jazzi üheks praeguse aja suurkujuks. Samas ütlevad ameeriklased alati, et kõik, mida tehakse Euroopas, on sealmaal juba ammu ära tehtud…

Mida ma peaksin selle peale kostma? Ameeriklased on niivõrd harjunud oma imperialistliku mõtteviisiga, et just nemad on kings of the world. Enamasti õnnestub neil see, mida nad teevad, kuid nad peavad leppima sellega, et jazz ei kuulu neile, et improvisatsiooni peale ei saa copyright-pitserit vajutada. Kui ma kunagi õppisin tundma USA muusikat, siis viis see retk mind tagasi juurte, s.t. ikkagi Aafrika ja Aasia traditsiooni juurde. Ärgem unustagem, et Pariis on lõppude lõpuks Aafrikale palju lähemal kui USA.