Brad Mehldau: muusika peab üllatama

30. aprill 2003

Brad Mehdlau intervjuu enne esinemist Jazzkaarel 2003. aasta aprillis

Maailm muutub üha virtuaalsemaks. Enamik infot, mis leidub teie kohta internetis, puudutab plaate ja salvestusi. Kontsertesinemise kohta peaaegu mitte midagi.
Jah, oleme praegu juba paar nädalat olnud ratastel ja meil on Euroopas 25 kontserti. Paljudes kohtades oleme varem mänginud ja seal on meil justkui juba oma publik. Aga on kohti, kus meid pole varem kuuldud nagu ka Eesti. Oleme põnevil, sest meie jaoks on see uus kogemus. Huvitav on mängida uuele publikule ja teada saada, mida nad arvavad.

Palju te aasta jooksul üldse kontserte mängite?
Ei olegi lugenud. Kusagil 90 või 100 ringis.

Info virtuaalsusest veel. Meie Eestis pole teid laval veel kuulnud, küll aga on siinseteski plaadikauplustes teie viimane sooloplaat «Largo», mille põhjal võib oletada, et olete muusikuna oma haaret tublisti avardanud. On see nii?
Jaa, «Largo» on mõneti unikaalne projekt. Ma olen sama trioga mänginud praegu juba kaheksa aastat ja mängin praegugi – ka Eesti kontserdil. Aga «Largo» on suuresti pärit kogemusest, mille sain Los Angeleses elades. Kohtusin seal produtsendi John Bryantiga, meil tekkis huvitav muusikaline koostöösuhe, mis vältas oma kolm või neli aastat, enne kui jõudsime salvestamiseni.
Mulle oli see paljus eriline just selle poolest, et mu eelmised plaadid olid kontsertsalvestused, «Largo» on aga stuudios tehtud plaat.

Aga te nagu ei tahaks kinnitada, et teie muusikaline haare on nüüd senisest suurem, kui otsustada «Largol» kõlava muusika põhjal?
Avaramad olid võimalused, mida pakkus mulle stuudio ja stuudiotööga hästi kursis produtsent. Meie, jazzmuusikud puutume enamaltjaolt kokku ju kontsertsituatsiooniga, kus kõik toimub sel hetkel ja kohapeal. Stuudio on meile harjumatu ja võõras keskkond, midagi sarnast haiglas olemisele – sa tead, et vahel pead sinna minema, kuid samas püüad sealt võimalikult kiiresti välja pääseda.
«Kuid «Largo» tegemine oli siiski erinev mu eelmistest stuudiokogemustest. John Bryant muutis stuudio loovuse laboratooriumiks. Talle oli seal kõik, ka minu klaver teistsugune kui tavaliselt. Kõik algas sellest, missuguseid mikrofone ja kuidas kasutati heli üles võtmiseks. Lõpetades igasuguste kompressorite ja võimenditega, millega seda heli protsessiti. Samasugune oli ka hilisem miksimine. Kõik otsused, mida me stuudios langetasime, olid loova iseloomuga. Mulle oli see täiesti uus kogemus.

Aga vähemalt üks pala sellel plaadil – «Sabbath» – oli jazzmuusiku esituses küll täiesti harjumatu kuulda. Seal oli selge metal-muusika fiiling ja heli. Teid kirjeldatakse enamasti kui lüürilise ja romantilise mängulaadiga pianisti. Kuidas need asjad kokku sobivad?
Kui John lõi stuudios helikeskkondi – ka selle sama «Sabbathi» puhul, sai klaveri huvitavalt kombel kõlama kui rock’n’roll’i segadiku. Kui ma seda heli kuulsin, tõi see mulle kohe meelde noorusaja muusikaelamused, kui kuulasin Black Sabbathi ja Led Zeppelini plaate.
Mu esimesed tõelised muusikaelamused olidki pärit just rockmuusikast, kui kuulsin raadiost seda, mis mulle lapsena sügavalt muljet avaldas. Mõned neist muljetest on kirjeldatud ka sellel plaadil.

Praegu räägitakse väga palju muusikalisest mitmekesisusest ja eklektikast. Ka teie muusikas võib kuulda väga mitmesuguseid mõjusid – kokkuvõttes rohkemgi kui sellel stilistiliselt väga kireval albumil «Largo». Mitmekesisusele võib läheneda kahest suunas. Üks on eklektiline kirev mosaiik ja teine paljususe orgaaniline ühendamine. Mida teie eelistate?
Tänapäeval on nii lihtne olla eklektiline või siis vähemalt olla tembeldatud eklektiliseks. Sa võid muusikas kombineerida igasuguseid elemente, olgu need siis kultuurilised märgid, mitmesugused viited mõjutustele või siis stiiliosutused. Aga puudub igasugune garantii, et need kombinatsioonid oleksid ka muusikaliselt rahuldavad. See tähendab, et täna on sama keeruline luua mingi tähendusega muusikat, kui igal muul varasemal ajal, mil lubatavused olid väiksemad.
Tähenduslikkust võib luua ka väga lihtsas keskkonnas, nagu näiteks on meie klaveritrio. Aga samamoodi võib aga ei pruugi see juhtuda paljude erinevate instrumentide ja stiiliviidete lisamisega samale muusikale.
Seega püsin vähemalt mina ühe teatava musitseerimismeetodi juures. Ma küll ei tea, kas oli see vastus küsimusele, aga…

Kui ennist rääkisite oma noorusaja muusikalistest mõjudest, siis võib oletada, et sarnased ja ehk veelgi kirevamad muusikalised kogemused on vorminud ka paljusid neid inimesi, kes kuulavad teie loodud ja mängitud muusikat. Aga kui suurt hulka mõjutusi suudate te enda arvates muusikuna hõlmata nõnda, et te ei lahustuks nendes ega kaotaks oma seesmist terviklikkust?
Jaa, kõige olulisem selle juures on muusiku jaoks hetk, mil ta vormib oma muusikalise hääle. Mul juhtus see ajal, mil olin kas 21 või 22. Just siis sain kätte selle, mida võin nimetada oma tähestikuks improviseerimisel, suhtumisel meloodiasse, rütmidesse.
Ma ei väida, et see oli midagi unikaalset, aga see oli mu enda tähestik ja sõnavara, millele võisin toetuda. Ja kui jazzmuusikul juba kord on see, millele toetuda, saab ta selle mängu tuua praktiliselt igas kontsekstis, kus ta osaleb, säilitades samal ajal oma identiteedi.
Siis võib ta tegeleda erinevate stiilidega ja neid oma muusikasse sulatada, ilma et see ohustaks tema identiteeti. Mulle on see jazzmuusikuks olemise puhul kõige olulisem aspekt. Just selle abil saad avada oma potentsiaali, et esitada ja improviseerida kõike, mida soovid ja kuidas soovid. Just siis hakkab kõik toimuma väga loomulikul moel, just siis hakkavad muusikasse jõudma su elukogemused viisil, mida sa muusikuna vahel ei oska ka ise ette ennustada. See on mulle äärmiselt põnev ja erutav.
Inimese mina vormivad kõige tugevamini kõik hea ja halb, mida ta on elus läbi elanud. Samad asjad mõjutavad ka minu kui muusiku identiteeti, ent kuigi ma adun, et inimesena ma kasvan ja muutun, püüdlen siiski alati oma algsete muusikaliste kogemuste juurde tagasi. See näib olevat püsiv.

Rääkides veel teie muusikalisest identiteedist, siis olete mitmel korral siin rääkinud enesest kui jazzmuusikust. Aga jazz on muutunud, ta pole enam endine – vähemalt nii väidetakse. Mida teie sellest arvate?
Ja-jaa, aga ta on ju pidevalt muutunud. Kuid vähemalt mulle on olulisima osa jazzi definitsioonist moodustanud improvisatsioon. Ka rütmivabadus.
Kõige selle üle võib muidugi vaielda. Kindel näib vaid see, et sõna «jazz» on muutunud vihmavarjuterminiks, mille alla praegu mahub väga mitut tüüpi muusikat. Mina ei näe selles midagi halba.

Kui rääkida ühest teisest jazzpianistist, kelle tegevus tundub raputavat jazzimõistet – Uri Caine’st nimelt – siis mida teie temast arvate. On ta teile mingis mõttes konkurent?
Ma olen mõnda tema plaati kuulnud. Ta on hoopis teist tüüpi muusik kui mina. Ta on eklektik. Uri Caine ei lähene muusikale niivõrd pianistina, kuivõrd eksperimentaatorina, kes püüab tuttavaid asju esitleda teistsuguse nurga alt. Suure osa tema muusikalisest visioonist moodustab iroonia ja mind selline lähenemisnurk ning iroonia ei köida. See on isikliku maitse küsimus.

Meie siin Eestis pole teie lavaesinemist veel näinud, kuid mitmed kriitikud on kontserdiarvustustes osutanud sellele, et olete atraktiivne pianist. Mida te ise selle kohta ütlete?
(Naerab) Ma ei tea, mida nad selle all mõtlevad. Laval olles pole ma oma käitumisest kuigi teadlik, mul pole aimu, kuidas mu musitseerimine välja näeb. Pole ka oma mängu eriti videodelt vaadanud.

Samal ajal jääb mulje, et sõnades olete väga teadlik sellest, mida teete. Kirjutate oma plaadiümbristele ise saatetekstid, olete ka sõnaosavalt intervjuudes andnud oma muusika kohta selgitusi. Kuigi möönate, et sõnad on muusikaga võrreldes peaaegu nagu materiaalsed ja muusika on emotsionaalne ja seletamatu.
See jutt puudutab peaasjalikult meie viimast trioplaati «Progression», kus ma sellest plaadi saatetekstis kirjutasin. Mind huvitab põhiliselt keele ja muusika suhe. See, et muusika pole nii konkreetne objekt võrreldes keelega, on üsna fundamentaalne idee. Aga mulle tundub, et ka keel kui niisugune ei suuda sageli edastada seda, milleks ta on mõeldud. Ta pole alati piisavalt väljenduslik.
Seepärast näibki mulle, et muusikal ja keelel on huvitavaid sarnasusi. Üritades kirjeldada keele abil muusikat, on võimalik küündida vaid teatava piirini, kus sõnadega enam edasi ei saa. Näib, et teatavaid olulisi asju pole võimalik sõnadega väljendada.
Aga mulle näib siiski, et laialt levinud teooria, nagu ei saaks muusika olemuslikke asju sõnadega kirjeldada, kätkeb endas teatavat entroopiat. See on nagu aksioom, mis loob tunde millestki väga individuaalsest, mis on haaramatu, kuigi sa tead, et see miski on olemas.
Mulle on muusika kui tõendus millestki, mis rikub seda kättesaamatuse piiri. Igaühel on võimalus osaleda, igaüks, kes suudab muusikat tunnetada, astub üle selle piiri.

Palun selgitust teie huvile briti rockansambli Radiohead muusika vastu. Olete päris mitut nende lugu oma plaatidel töödelnud.
Kuulsin neid esmakordselt viis või kuus aastat tagasi ja armusin tõsiselt sellesse mida nad teevad. Mulle meeldis nende plaat «OK Computer».
Mõnikord tuleb ette muusikaelamusi, kus kuuled esmakordselt midagi huvitavat ja see haarab sind üdini. Sind tabab üllatuse imeline tunne, sa ei tea, mida toob järgmine hetk. Ja sulle meeldib see, kuna sul ei hakka igav. Enamiku muusika puhul see nõnda pole, seal on ettearvamise võimalus suur.
Sellised positiivsed üllatused jäävad meelde. Kuid Radioheadi kuulates meeldib mulle ka see, et ma saavutasin nende muusikaga vahetu emotsionaalse kontakti, mis on üllatusetunde täielik vastand. See oli jaatuse või emotsionaalse kaasaelamise tunne. Seal olid huvitavad harmooniad, mis liikusid koos tekstiga, erilised helimaastikud, mida nad lõid. Just need kaks – üllatus ja emotsionaalne empaatia – võlusid mind Radioheadi kuulates.

Kas see, mida kirjeldasite on see, mille poole te ka ise oma muusikaga püüdlete?
Arvan küll. Ma vähemalt loodan, et ükskõik millise kooseisuga esinedes on sellise tunde tekitamise võimalik. Ma loodan, et kuulajas tekib mu muusikat kuulates emotsionaalne empaatia, mis ühest küljest meenutab neile midagi väga tuttavat, ja samal ajal loodan oma improvisatsioonidega pakkuda neile üllatusi.
Kui kuulad kedagi, kelle muusika on sulle tundmatu, annavad esimesed viis või kümme minutit saalisolijale enamasti üsna selge pildi sellest, mis toimub ja mida järgnevalt võib oodata või mitte oodata. Mulle aga meeldib seesuguseid eelarvamusi kõigutada, samuti sooviksin avardada inimeste arvamust sellest, mis on muusika.

Aga siiski – mida me Tallinna kontserdilt oodata võiksime?

Me mängime mõned enda lood, mis on ka meie uusimal trioalbumil «Progress», esitame standardeid ja poplugusid. Nii et see kava on segu kõigest, mida me muidu mängime.

Jazzkaare korraldaja Anne Erm ütles, et kuuleb teie mängis tugevasti läbi kumavat Chopini.
Mhm! Selles võib päris kindel olla, et Chopini muusika on mind päris kõvasti mõjutanud. Olen aastate vältel teda päris palju mänginud ja praegugi on meil teda kavas.
Kui rääkida Chopinist, siis räägime tänapäevase pianismi vanaisast. Teda võib kuulda kõikjal – Art Tatumi mängus, Bill Evansi muusikas. Ka heliloojad, kes talle järgnesid on mõjutatud. Tema sonoorsused klaveril, vahendid, mille ta muusikasse tõi ja mida enne teda polnud, on kaheldamatult tähelepanuväärsed. Mulle on Chopin igal juhul oluline.

Kontsert Tallinnas on teie Euroopa-tuuri viimane. Mis edasi saab?
Paar kuud puhkame ansambliga, kuid mul on käed-jalad kiiret tööd täis ühe üsna põneva projektiga. Ma teen laule ja sätin Rilke luuletekste muusikasse. Esitama hakkab neid sopran Renee Fleming ning esiettekanne tuleb New Yorgis Carnegie Hallis.