Brad Mehldau Trio on Jazzkaar 2003 avaesineja

31. märts 2003

32-aastane ameeriklane BRAD MEHLDAU liidab oma improvisatsioonides klassika, jazzi ja rockmuusika. Ta on uutest jazzitähtedest üks säravamaid.

Vähimagi tagasihoidlikkuseta võib väita, et ameeriklane Brad Mehldau on üle hulga aastate üks rahvusvahelisel jazziareenil tõeliselt elevust tekitanud pianiste – niisugune seikluslik ja ristamistealdis, ent samas laiemale publikumassile rohkem mõistetav, kui seda on jazzifriikide seltskond.
Kriitikud on tema kiitmisel olnud pea üksmeelsed. Ja ikka on nende soosivatest hüüetest olulisimana koorunud välja, et Mehldau on südi ja julge pealehakkamisega pianist, kes samal ajal ei unusta traditsioone – olgu siis jazzi või klassika omi. Vürtsi lisab see, et sama teadlik paistab ta olevat ka rockmuusika mõnest voorusest ega pelga seda oma muusikas kasutada.
Heliloojana koob Mehldau peenekoelisi intrigeerivaid viise, improviseerijana aga võtab sageli ette ootamatuid käänakuid. Tema lüürilist poolt on luuleliselt kirjeldatud kui kiikumist Bud Powelli ja Brahmsi vahel. Samal ajal võib tema plaatidel aga kohata ka niisuguseid pidepunkte nagu ansambli Radiohead või The Beatles looming.

Evansi ja Jarretti vahel

Brad Mehldau mängustiili on kõige sagedamini võrreldud jazzmuusika vaieldamatu intellektuaali Bill Evansi ja ülevoolava fantaasiaga romantiku Keith Jarretti omaga. Pianist ise on aga rõhutanud, et tema kontseptuaalset muusikalist mõtlemist vormis kõige enam Beethoven ja free-jazz’i leiutaja Ornette Coleman.
Võrdlused Bill Evansiga on vältimatud kasvõi seepärast, et sarnaselt temaga on ka Mehldau tavatsenud oma plaatidele saatetekstiks kirjutada pikki traktaate muusika olemusest. Ja temagi on olnud heroiinisõltlane ja temagi nahavärv on valge.
Sarnased on ka klassikast pärit muusika struktuurid ja sisevaatluste poole tüürivad elegantsed-leidlikud heiastused. Keith Jarrett (kes on praeguse jazzi vast kõige edukam ja kuulsam pianist) aga tuleb võrdlustes mängu asjaolu pärast, et vahel on Mehldau oma kontsertidel sukeldunud samasugustesse vabavoolulistesse pikkadesse improvisatsioonidesse, nagu neid võib kuulda Jarretti kuulsaimal plaadil «Köln Concerto».
Mehldau ise on rõhutanud, et teised näevad seesugust sarnasust rohkem kui tema. Kuid selge on see, et neid nimekaid jazzipianiste, kes suudavad tänapäeval improviseerida kergelt ämbientliku puutega muusikat, mis ei peleta publikut liigse keerukuse või tüütu igavusega, on siiski vähem kui käputäis – ning Mehldau on üks väljavalitutest.
Lühidalt kokku võttes tuleb nentida, et Brad Mehldau pole päris tüüpiline jazzmuusik, kui pidada tüüpiliseks eilset kuvandit õigeat jazzimehest. Areaal, kust ta mõjutusi saab, on avaram ja tema kõrv kuuleb justkui ka piirdeaia taha. Tundub, et ta pole endale seadnud liigseid piiranguid.
Kiites Mehldau viimast sooloplaati «Largo», kirjutas ajalehe International Herald Tribune kriitik Mike Zwerin, et tegemist on «ühe kõige maitsekama, seikluslikuma ja sisukama pianistiga tänases jazzis – ning ta muutub üha paremaks ja paremaks.» Zwerin märkis, et «Largo» ammutab inspiratsiooni pigem tänapäevase muusikaelu avarustest kui nendest traditsioonilistest allikatest, millest kustutab janu jazz selle sõna kitsas mõttes.
Omamoodi huvitav on näiteks seegi, et «Largo» paladest võivad innustust saada isegi progerocki huvilised, ehkki Mehldau esitatu flirdib pigem selle nähtuse rafineeritud ja postmodernistliku osaga. Kuid see toimib ja tõenäoselt saavad Pink Floydi ja Radioheadi innukalt kuulanud põlvkonnad sellest paremini aru, kui need, kes on kasvanud Charlie Parkeri ja Ellingtoni muusika dieedil. Aga samal ajal on tegemist ikkagi jazziga, kuidas sellele ka ei vaataks.
Mis puutub vaatamisse, siis näiteks pärast Mehldau trio plaadi «Places» ilmumist kurtsid mõne jazziväljaande kriitikud, et albumil olid niisugused klantsfotod triost, mis näitasid neid pigem trendika rockipundi kui jazzikoosseisuna. Üks kriitikutest kirjutas: «Te võite peaaegu kuulda kuidas plaadifirma Warner tegelased tagatoas heameelest käsi hõõruvad, sest uut tõugu crossover-staar on sündinud.»
Samal ajal tundub kangesti, et Brad Mehldau ise jääb surmtõsiseks nendes püüdlustes, mille puhul ta räägib seesuguse kunsti loomisest, mis rikastab teiste inimeste elu. «Praegused jazzmuusikud tahavad panna maapinna liikuma,» on ta öelnud. «Kui nad tõlgendavad teistmoodi, kui seda enne neid tehti, ei soovi nad, et neid selle eest hukka mõistetaks.»

Jazz on kunst

Mehldau sõnul armastab ta jazzis üle kõige seda vaimu millega see muusika luuakse. Tema ise on elav näide, et loovus pole jazzist kuhugi kadunud ja et see elab veel tänagi. Ning kui tema trio on teinud terve rea plaate, millel pealkirjas ilutseb «The Art of Trio» – triokunst, siis pole vähemalt jazziringkondades leidunud palju kahtlejaid, kes seaksid selle «Kunsti» kahtluse alla.
Ühel plaadiümbrisel on Brad Mehldau kirjutanud: «Muusika pole üksnes aja väljendaja, ta liigub läbi aja ning kuulaja kogeb tema möödumist… Kõigi oma killustunud irooniate juures suudab kunst siiski veel peegeldada seda osa elust, kus on lootus ja usk… Suur osa Lääne kunstist on nii enesekeskne, et ta ilmneb kunstituna; jazzil on aga unikaalne eripära muutuda kunstitult kunstiliseks.»

KLAVERIMARATON

Pärast Brad Mehldau Trio esinemist Sakala keskuses on vaheaeg ja pärast seda toimub suur klaverimaraton eesti jazzpianistidega. Keegi neist ei tule ennast võrdlema tippmehe Mehldauga, ükski neist ei soovi temaga võistelda. Neil muusikutel on igaühel oma käekiri, oma muusika ja oma koht. Kunagi ansambli Avicenna ridades osalenud ja praegu sageli oma kammerlike kavadega esinev Sven Kullerkupp on kindlasti sädelevalt fantaasiaküllane nagu alati.
Jürmo Eespere, kes on lõpetanud jazziõpingud Soomes, on praegu üks nõutumaid käsi klahvpillidel, kui eesti muusikud mängivad tänapäevase hõnguga jazzi.
Ülo Mälgand kerkis tuntuks aastate eest koos retro-orkestriga Modern Fox; hiljem on ta svinginud, boppinud ja ka «diskotanud» koos paljude koosseisudega, sealhulgas ka Estonian Dream Big Bandiga.
Urmas Lattikase nimi ei vaja erilist tutvustamist. Just tema ansamblid tutvustasid 90ndatel siinsele publikule elektriseeritud modernjazzi väärtusi.
Noorematest pianistidest on laval võimalik näha ja kuulda Jorma Tootsi, Risto Lauri jt.