Bridgewateri lauldud šansoonide seaded olid vürtsikad

05. detsember 2006

Juba kontserdi alguses näitas Bridgewater end kui suurepärast publikuga suhtlejat, rõhutab Ester Eggert, kirjutades Dee Dee Bridgewateri kontserdist.

Jazzimaailma üks diivadest Dee Dee Bridgewater tuli, nägi ja võitis publiku südamed 2. detsembril Estonia Kontserdisaalis, vahendab Ester Eggert.

Nagu aimata võis ei koosnenud Bridgewater šansoonide kava sugugi konventsionaalsetest ja romantilistest arranžeeringutest. Juba koosseis ise pani üht-teist paika. Kohustuslik šansoonimaitseaine akordionist Marc Berthoumieux, jazzi pooluse esindaja bassist Ira Coleman, importkaup Brasiiliast Minino Garay ja ehk veidi võõrkehana mõjunud asenduskitarrist Patrick Manouguian.

Juba kontserdi alguses näitas Bridgewater end kui suurepärast publikuga suhtlejat. Ta suutis naljaks pöörata nii seljast pudeneva kippuva kleidi kui köhast veel kergelt käheda hääle. Rääkides aga muusikast, oli esitusele tulnud kava ülimalt mitmekesine. Põhirõhk jäi pidama asjaolul, mis ka publikut kõige enam kaasa kiskus. Selleks asjaoluks olid järsud meeleolu muutused. Kui lugu ehk algaski šansooniliku romantikaga, siis ühe hetkega võis kogu koosseis tempot kümnekordistada, minnes üle hoogsale tantsurütmile, mille raames Bridgewater demonstreeris enda tohutult võimsat häälematerjali.

Rütmikat mainides ei saa loomulikult kõrvale jätta löökriistamängija Minino Garay rolli. Tema meeldiv brasiiliapärane tunnetus muutis prantsuse armastuslaulud omalaadseks „kompotiks,“ mis hõlmas endas lugematul hulgal eri stiilide elemente. Et kogu asja veelgi värvikamaks teha transformeerus Garay kohati ka koomikust laulja Manu Chao prototüübiks.

Bridgewater ei jätnud kahtlustki mitmekülgsuses. Mustanahalise lauljatari hääl võib esmasel vaatlusel tunduda võrdlemisi sobimatu šansoonide esitamiseks, kuid, tõepoolest, just sellepärast jättiski kogu kontsert originaalse mulje. Ometigi koosnes kava hittidest Jacques Breli ja teiste šansoonigigantide sulest. Et aga juurtest mitte liiga kaugele minna pani lisaloona õhtule meeleoluka punkti üks ehtne „karvane“ blues.