Bugge Wesseltoft

17. juuni 2004

Norra uue jazzi võtmefiguur püüab väljuda tantsusaalist ja teeb pretensioonika ürituse haakida oma muusika filmilike helikujundite maailmaga. Ta sihib meeltesse.

Norra jazzinovaator pakkus pea kümmekond aastat tagasi suurejooneliselt välja uueks jazzikontseptsiooniks nimetatava muusika, kus juba rutiiniks saanud improvisatsioonimudelile ja rütmiskeemile lisandusid electro, techno, drum’n’bass, house ja muud 90ndate trendistiilid. Sellest haarati kinni ja Wesseltoft äratas tähelepanu.
Mitte niivõrd seepärast, et tema biidiga ja moodsa tantsumuusika kõladega vürtsitatud jazz oleks olnud tõeliselt uudne, kuivõrd tema enda musitseerimise pärast. Bugge Wesseltofti, aja-, ruumi ja rütmitunnetus ning selles sündivad meloodiajoonised on isikupärased. Aga just isikupära kipub tänases jazzis olema üks suurimaid defitsiite.
Pärast neid suurelt välja kuulutatud uusi kontseptsioone (norralase esimene plaat oma Jazzlandi firmamärgi all kandis 1996. aastal pealkirja “New Conception of Jazz”) on temalt taas ilmunud plaat, mille ümbrisel ilutseb kesksel kohal kiri “New Conception of Jazz”. Plaadi nimi aga osutab filmilikkusele ehk siis dünaamilisele kujundikeelele, millega kaasneb heliilm.
Avalugu “Skog” on hea meeleolulooja. Helidesse-kolinatesse sekkuvad napid lihtsad klaverinoodid, millest hakkab vähehaaval moodustuma põhjamaiselt intoneeritud helimuster. Koos kohale hiiliva rütmiga saabub ka kulgemine ja heliväli unistusliku üksinduse tundega. Wesseltofti üks firmamärke – talle omaste rütmilis-meloodiliste klahvpillipassaažide isikupärane kasutus on kohal.
Selline alguse ja otsata kulgemine on Wesseltofti meetod ka tema eelmistelt plaatidelt. Pärit 90ndate tantsumuusika buumist, millesse ta ühel hetkel tõsiselt kiindus. Niisugune sugereerivalt füüsilis-meeleline, lineaarne, lokaalsete keeristega rütmiline seisund liikumisest on samuti eriline. Ehkki nu-jazz laias laastus just sellele toetubki, on Wesseltofti kujundid äratuntavalt just temale omased.
“Film Ing” on keerukam ja küpsem plaat, kui klahvpillimängija varasemad salvestised. Eks annab sellele alust ka plaadi kontseptsioonile osutav pealkiri – filmilinal vahelduvad kaadrid ja süžeed hakivad aega, tekitavad seal katkestusi, mida sildavad liinid peab vaataja/kuulaja ise välja tuletama.
Wesseltoft ei tegele siin tantsupõrandal rabeleva massi liigutamisega ega loo chill-out-tapeete, vaid tahab küündida sinna, kuhu hea film ulatub – meeltesse ja teadvusse. Uue jazzi rütmilisus on siin vaid pealispind ja pakend, mille varjus toimub ohtralt kaadrivahetusi ja süžeemuutusi. Film hakib tegevust pidepunktideks, kaamera liigub mööda vaatenurki.
“Film Ing” on selles mõttes siiski tagasihoidlikum ega loobu rütmi gravitatsiooniväljast, mis otsekui defineerib vaatenurga, loob tegelaskuju, kelle silmade kaudu jälgitakse tegevust. Suurimad kaadrivahetused toimuvad lugude vaheldumisega. Võib asja võtta ka nii, et iga pala on nagu omaette film. Hea gruuviga energiline “Oh Ye”, kus saksofoni mängib Joshua Redman, kontrasteerub meditatiivsele loole “Hope”, mida juhatavad sisse orientaalsed helid. Helge-kerge ja pisut melanhoolne helikude sisaldab Bugge Wesseltofti monolooge Fender Rhodes’el. Dhafer Youssefi hääl-vokaliis püstitab tähelepanu köitva märgi.
“Piano” on elektrooniliselt muundatud klaver, vaikuse piirile väga lähedale jõudvate helide ja erilise nihestusega. Plaadi nimilugu “Film Ing” alustab veel sürrimalt, kuid jätkab filmiliku sentimentaalsusega.
Pärast sellist albumit jääb kripeldama kerge kahtlus, kas Bugge Wesseltoft ei peaks mitte püsima rohkem nende liistude juures, mis talle juba varem hulga tuntust toonud. Tantsubiidi hedonismi külge kaalukamate mõtete ja fantaasiate sidumine on rabe tegevus, mis enamasti vilja ei kanna. On küll huvitav kuulata, kuid mitte palju enamat. Plaat nagu visandite ja ideede seemnete kollektsioon.