Burt Bacharachi muusika vastandlikes esitustes

11. detsember 2005

8. detsembri õhtu Estonia kontserdisaalis andis publikule võimaluse kuulata elava legendi Burt Bacharachi loomingut kahes täiesti erinevas esituses. Laval oli Jürmo Eespere bänd koos Karl Madisega ning rootsi lauljatar Rigmor Gustafsson.

Neljapäevaõhtune kontsert Estonia kontserdisaalis andis publikule võimaluse kuulata elava legendi Burt Bacharachi loomingut kahes täiesti erinevas esituses.

Ester Eggert vahendab oma muljeid tollest õhtust.

Esimese poole õhtust sisustas Eesti-Soome ühisprojektina Jürmo Eespere ansambel, kuhu vokaalsolistiks oli ühendatud ka Karl Madis. Bacharachi laulud olid spetsiaalselt selle kontserdi tarbeks tõlgitud eesti keelde ja paraku polnud see just kõige paremini õnnestunud. Tagajärjena muutus kõlapilt kohmakaks.

Võib-olla oleks instrumentaalne esitus mõjunud isegi paremini, sest tuleb tunnistada, et nii eesti kui ka soome muusikud täitsid enda rolli igati. Eriti kiiduväärt oli viimaste aastate jooksul eesti muusikataevasse tõusnud noore kitarristi Erki Pärnoja esitus. Siinkohal mõjus Karl Madise isik võõrkehana. Kulunud teksad ja suupill ei sobinud ei Jürmo Eespere ansambli koosseisu ega ka Estonia kontserdisaali tervikuna.

Teine pool õhtust oli aga esimese täielik vastand. Rigmor Gustafssoni isik mõjus juba esmapilgul vägagi stiilselt. Maailma parimate jazzlauljataride hulka tõusnud isikuna pani publik talle muidugi suured ootused ja peab tunnistama, et tehnilise külje pealt said need igati täidetud. Vapustavas hääleulatuses ei olnud küsimustki, kuid paraku muutus üsnagi häirivaks pidev glissando kasutamine.

Au tuleb anda saatebändilegi, sest Burt Bacharachi laulude puhul pole küll päris täpselt tegemist jazziga, kuid rootslastest muusiku oskasid asjaolusid pöörata nii, et stiilimääratluses ei jäänud kahtlustki. Kogu koosseis oli tehniliselt perfektne.
Pianist ei keskendunud kiiresti mängimisele – tema soolodes oli ka mõte. Bassist valdas enda instrumenti täielikult olles nii kindlasti eeskujuks paljudele kolleegidele. Trummar hoidis aga meisterlikult kogu esituse svingivat põhja.

Kõik oleks nagu ideaalne, aga puudu jäi see väike miski, mis tooks Gustafssoni publikule lähedale. Osaliselt võib süüdistada küll kontserdisaali, kuid nii mõnedki maailmakuulsad artistid on suutnud selles akadeemilises õhustikus hakkama saada. Hea tehnika oli küll ehk Rigmor Gustafssoni ja tema bändi muusikast võtnud värskuse, kuid kindlasti oli tegemist järjekordse maailmaklassi kuuluva muusiku väga hea kontserdiga Tallinnas.