Chris Gall Trio Euroopa jazzi uut kõla püüdmas

18. september 2008

Chris Galli trio suurepärane kontsert seisnes paljuski põnevas laveerimises klassikaliste mõjutuste, jazzharmooniate ja popielementidega, kinnitab Sandra Preiman.

Chris Gall Trio koos eklektilise laulja Enikiga esines Tartus Athena keskuses 15. septembril. Kohal oli ka Sandra Preiman, kes vahendab oma muljeid.

Koosseis, mis tutvustab end Euroopa jazzi uue kõlana, põikleb osavalt ning õigel hetkel eemale analoogiatest teiste sarnaste muusikaliste kollektiividega, et paralleelid liiga pikalt tähelepanu ei tõmbaks. Ning tulemusena pääseb välja just see, mis neid nii vokaaljazzis kui jazztriode traditsioonis ainulaadseks muudab. Arvestades, et tegemist on veel küllaltki noorte muusikutega, kõlab see kõik üsna paljulubavalt.

Trio eestveda, pianist Chris Gall ütleb kontserdi alguses justkui selgituseks kohe, et nad ei mängi jazzistandardeid, vaid üksnes omaloomingut, tõmmates seeläbi ühe selge, kuigi mitte lõplikult eristava piiri enda ning suure hulga teiste vahele. Kogu järgnenud kontsert aitas neid eristavaid jooni aga järjest juurde avastada.

Vaieldamatult on tegemist muusikutega, kes suudavad laval olles edasi anda midagi enamat kui lihtsalt plaadilolevat materjali – oluline omadus, mis ilmnes juba esimeste minutitega. Plaadi lennukas nimilugu „Climbing Up“ ning intensiivne „Everybody Knows But Me“ mõjusid tõelisemate ja elavamatena, muutudes laval millekski muuks kui viimistletud jazzpaladeks. Albumi tõenäoline „hittlugu“ „21st Century Jesus“ kõlas väikeste modifikatsioonidega, andes seejuures varemkuuldule täieliku õigustuse.

Mis puutub paralleelidesse, siis sarnaselt Esbjörn Svenssoni ja Brad Mehldauga, kelle vahele trio ennast muusikaliselt ka ise paigutab, ning miks mitte The Bad Plus’iga, on Chris Galli näol tegemist klassikalise koolituse saanud pianistiga. Need klassikalised mõjutused leidsid endale selgelt oma koha, olles kõrvutatud jazzharmooniate ning seejärel popile omaste elementidega. Võib öelda, et kontsert seisneski põnevas laveerimises nende kolme komponendi vahel, mida võimendasid ja toetasid kontrabassimängija Marcel Krömker ning Peter Gall löökriistadel. Viimased ei olnud sugugi vähem oskuslikud erinevate muusikatraditsioonide ühte- ja lahkugenereerimises.

Et koosseisu vokalist Enik seni mainimata on jäänud, tuleb üksnes sellest, et ta kogupildile üsna mitu uut tasandit lisas. Lauljana, kelle taust asub kusagil mujal kui jazzmuusikas, suutis ta nii mõnelgi korral jazztrio ohjeldamatud nurgad maha lihvida, pakkudes „tõelisi“ poplugusid. Seda tõestasid nii eksimatult eristuva refrääniosaga „Hello, stranger“ kui sõnaraamatudefinitsioonile loodud pala „Freak“, samuti sürrealismile pühendatud ballaad, mis läbi rütmisektsiooni hetketi poplooks muudeti. Teiselt poolt ei jäänud Enik hätta ka siis, kui trio pisut klassikalisemaid jazzlugusid mängis, meenutades meloodilisemate ballaadide ajal siinkirjutajale kohati isegi Kurt Ellingu väljendusviisi.

Kokkuvõttes said oma osa ka need, kes kontserdilt eelkõige jazzi otsima tulid – Chris Gall Trio esitas veenvalt kõige traditsioonilisemaid jazztriole loodud ballaade („Lullaby“) ning pakkus ka killukese improvisatsiooni koos uudishimuga, kuhu see kõik välja võib jõuda.

Kuuldud kontserdit jäi mõtestama muusikute endi tõdemus sellest, et kuigi jazzmuusikutena on nad harjunud tagasihoidlikuma, nö akustilise soundiga, pakub neile vahel siiski suurt rõõmu oma lugusid ka nii „valjusti“ mängida. Liites siia otsa vokalist Eniki omapoolse eklektilisuse, kannatab Chris Gall Trio feat. Enik Euroopa jazzi uue kõlana esitlemist välja küll.