Chris Galli Trio muusikud olid laval justkui jazzmuusikud, kes tahaksid saada rokkstaarideks, aga mitte päriselt, kirjeldab Laura Paju Tartu kontserdi alatoone.
15. septembril esines Sügisjazzi Ergo Jazz Sessioni kontserdisarja raames Tartu Athena keskuse kinosaalis Chris Galli Trio Saksamaalt. Pooleteisetunnine kava koosnes eranditult omaloomingust ja selle sisuks oli ühendada jazzi, poppi, rokki ning veel miskit. Nii küsivad nad ka oma koduleheküljel “If not jazz, then what?” („Kui see pole jazz, siis mis see on?“). Trio saladust käis avastamas Laura Paju.
Pianist Chriss Galli koos bassimängija Macel Krömkeri ja trummar Peter Galliga juhatasid kontserdi sisse instrumentaalpaladega. Lood olid üles ehitatud melanhoolselt voogavatele meloodiatele ning monotoonsetele rütmikordustele, mis meenutasid kohati Avishai Cohenit. Teisalt sihtis ansambel meelega dramaatilisi kulminatsioone ning rokilikke pöördeid. Kõlapildist võis välja lugeda pehmet rokilikkust – jazzmuusikutena ei kippunud nad pille liialt valjult mängima ega veetleva minnalaskimise teed käima.
Noored ja andekad Euroopa jazziuuendajad paistsid silma tehniliselt perfektse mängu ning hästi kalkuleeritud dünaamiliste arenduste poolest. Nad olid laval justkui jazzmuusikud, kes tahaksid saada rokkstaarideks, aga mitte päriselt. Sellise postmodernistliku näivusega mängimine tuli neil kohati päris hästi välja. Britipopilik ülbus ja tänapäeva popkultuuri sillerused said kenasti jazzesteetikasse põimitud.
Kui lavale astus laulja Enik, kalduti jazzmaailmast veelgi enam popi- ja rokilikele suundadele. Enik mõjus laval küllaltki karismaatiliselt, seistes vajadusel ühel jalal või lisades paladele nipsakaid žeste. Enik ei mõelnudki jazzilikke improvisatsioone visata, samas ei laskunud ta ka poppmuusika emotsioonidesse. Tema lugudest õhkus tühjust ja igavust, oli see siis juhuslik või teadlik kunstiline võte. Võibolla oleks paremini mõjunud see, kui ta tühisusest rääkivates lugudes, nagu „21st Century Jesus“, tehtud teatraalsusega lõpuni läinud oleks.
Selle kontserdi puhul oli hea meel, et noored ja andekad pillimehed standardite ketramise asemel põnevat omaloomingut esitasid. Siiski tuleb tõdeda, et popi ja jazzi ühendamisega jäädi justkui poolele teele. Enikiga koostöös tehtud palad mõjusid kuidagi piiratult. Oleks tahtnud rohkem kuulda Chris Galli ja tema kaaslaste soolosid, mida popi-ja rokiesteetikast kantud lugudes just palju ei olnud.
Siiski peab ütlema, et üks mõjusamatest paladest oli just kava lõpu poole kõlanud Eniki „How love fails“, kus ehe popmuusika emotsioon liitus jazzilikult salapärase õhkkonnaga, viies välja valjult fusionliku kulminatsioonini.
Chris Gall trio feat. Enik 15. septembril Tartu Athena Keskuses
Enik – vokaal
Chris Gall – klahvpillid
Marcel Krömker – kontrabass
Peter Gall – trummid