Chris Potter: et mõjuda värskelt, tuleb pidevalt harjutada

06. mai 2016
Külli Haav

Maailmanimega saksofonist Chris Potter on kuulsusest hoolimata lihtne inimene, kes sööb hommikusöögiks helbeid. Ta armastab reisides muusikat kuulata, lugeda ja niimoodi süveneda, et isegi ei saa enam aru, et on lennujaamas.

 

Jazzkaarega leidis Potter mahti oma mõtteid jagada lava taga, kus muusik kontserdi järel hinge tõmbas.

 

Kuidas Sa kõik need andekad muusikud oma bändi kokku said?

 

Esimine bändiliige, keda kohtasin oli Joe Martin, kui mängisime 20–25 aastat tagasi New Yorgi baarides vaid taskuraha eest. Marcus Gilmore’i kohtasin, kui ta oli veel üsna noor (mitte et ta praegu vana oleks), 17-aastane ehk, ja kõik juba kõnelesid temast, kuna ta oli trummimängus selline imelaps. Muidugi rääkis siin kaasa ka fakt, et Marcuse vanaisa oli legendaarne trummar Roy Haynes ja kõik tundsid huvi, kuidas see kutt mängida oskab. Koosseisudesse ei kutsuta teda aga kindlasti mitte perekondliku kuuluvuse järgi, vaid kuna ta niivõrd imeliselt mängib. Pablo Heldi kohtasin nii, et ta kustus mind oma triosse Saksamaal. Originaalis mängib meil klaverit kuubalane David Virelles, kellel on praegu New Yorgis salvestus ECMile. Seega Pablol on meiega teine esinemine ja saan öelda, et ta on tõepoolest selle muusika hästi ja kiiresti ära seedinud.

 

Kui oled inimestega pikkadel reisidel koos, siis loeb ka see, millised nad inimestena on, mitte ainult see, kuidas nad mängivad. Tähtis on, et te naudiksite koosveedetud aega ja suudaksite omavahel suhelda ning lõpuks annab see ka muusikale palju juurde. Isiklik side muusikute vahel on oluline, nagu ka ühendus publikuga.

 

Kuidas avastasid jazzi?

 

Minul juhtus see siis, kui kuulasin oma vanemate jazzialbumeid. Ja mitte ainult neid, vaid erinevat muusikat läbisegi: Bach, Beethoven, Bartók; kõike alates Porterist ja Stravinskist kuni Joni Mitchelli, The Beatlesi ja Chicago bluusini. Mu vanematel polnudki üldse ülisuur kollektsioon, vaid pigem huvitav. Kuulasin plaate ja kui sain kümneseks, hakkasin saksofoni harjutama. Ma ei otsustanud kunagi, et hakkan muusikuks, kuid siin ma nüüd olen.

 

Kas tehnika teeb vabaks?

 

Olen tehnilist täiust taga otsinud ja see on ka alati mulle väljakutseks mängida nii, et tunduksin värskena. Enda väljendamiseks ei ole kindlasti vaja palju tehnikat, kuid seda valdamata oled piiratud. Ma kujutan muusikalises plaanis endale asju ette ja siis püüan end väljendada ja harjutan, harjutan ning loodan, et see protsess ei lõppe kunagi. Teekond üha kulgeb ja käib pidev töö ja see on nauditav. Publik mõistab ka kindlasti, et püüan ja pingutan ning “venitan” end.

 

Esimestes ridades oli saksofonistide kontsentratsioon väga suur, kõik soovivad Sinult õppida. Kuidas seda teha?

 

Esimene asi jazzi mängimise õppimiseks on kuulamine. Kuula erinevaid salvestusi erinevatelt muusikameistritelt: mis noote nad mängivad; mõtle kõlale, mida nad kasutavad; kuidas artikuleerivad ja kui tead, mis noodid on – püüa mõista, miks need hästi kõlavad, kuidas harmooniaga suhestuvad; kuidas ideesid kasutatakse, liigutatakse ja pikendatakse. Võta üksipulgi lahti, miks see pala sulle tõesti meeldib. Parim viis õppimiseks on lihtsalt kopeerimine: taasesita seda kõla, kuula, kopeeri suurmeistreid. Nii alustasin mina.

 

Eestlased tahavad alati teada, mida teised neist arvavad…

 

Eesti on vägev, see on selline varjatud aare. Kuigi USAs pole Eesti väga tuntud, on mul juba teine kord teid külastada. Soojus, külalislahkus, atmosfäär, toit ja arhitektuur – see on kaunis koht! Paistab, et siin on praegu palju head energiat liikumas.

 

 

Chris Potter Quartet feat. Pablo Held, Joe Martin & Marcus Gilmore

27. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Chris Potter – saksofon

Pablo Held – klaver

Joe Martin – bass

Marcus Gilmore – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.