Intervjuu Christian McBride’iga

18. detsember 2012

Värske Grammy-võitjaga vestles Ivo Heinloo

Tahaksin puudutada kõigepealt teie bigbändiprojekti, millega lindistatud albumi eest võitsite sel aastal Grammy…
1990-ndate keskel palus Wynton Marsalis mul kirjutada ühe kompositsiooni Lincoln Center Jazz Orchestra jaoks. Tollest esiettekandeõhtust alates olen kogu aeg vaikselt sellega tegelenud ja küllaltki palju lugusid n-ö sahtlisse kirjutanud, nii et aeg tundus küps olevat, et see kõik nüüd avalikkuse ette tuua. Järgmisel aastal teen veel ühe plaadi bigbändimuusikaga.

1990ndatel kerkis esile väga tugev laine jazzmuusikuid, tõeliselt särav generatsioon, kuhu kuuluvad lisaks teile Brad Mehldau, Joshua Redman, Brian Blade, kui nimetada vaid mõned… Olete kõik umbes üheealised. Kuidas teile tundub, kas teie põlvkonnal on mingi ühtne sõnum jazzis?
Kõigil meil on väga erinev taust, mõnel rock’n’roll, mõnel klassika või gospel… Tõeliselt ühendab meid just see, et tulime umbes samal ajal New Yorki tööd otsima. Püüdsime ennast kohe väga tugevalt kehtestada ja seda mitte niivõrd meie endi muusikat mängides, vaid pigem nende oma, kelle ees meil oli vaja midagi tõestada. Et nad meid tõsiselt võtaks ja koostööd teha tahaks. 

Teie puhul torkab silma, et kasutate väga aktiivselt Facebooki ja Twitterit ning teete seda võib-olla pisut teistsugusel moel kui enamik teisi jazzmuusikuid tänasel päeval…
Algul, kui ma Facebookiga alustasin, oli kõigi postituste taga mu mänedzer, kes põhimõtteliselt lihtsalt andis teada toimuvatest kontsertidest, plaadisalvestustest. Aga alates hetkest, kui ma ise hakkasin kirjutama, suurenes tohutult nende hulk, kes mu lehte jälgima hakkasid ning ka vastukaja sain rohkem kui ei kunagi varem. Ilmselt saadi aru, et tegu on tõepoolest minu endaga, mitte mingi vahendatud teadaandega.
Sotsiaalmeedia on suurepärane vahend ainult siis, kui seda õigesti kasutada. Paljud inimesed postitavad tobedusi, on liiga avameelsed oma eraelu osas jne. 

Mida te arvate YouTube’ist?
YouTube’i suhtes on mul mitmeid arvamusi. Ühelt poolt on kogu jazziajalugu muutunud ülimalt kättesaadavaks. Teisalt pole artistidel enam kontrolli selle üle, mida avalikkus näeb. Kui mulle mõnikord kontserdil tundub, et täna ei ole minu päev, siis kusagil ilmub ikkagi välja mõni fännide poolt filmitud video, mida võib-olla nii väga ei tahaks enam hiljem näha. 

Eelmisel kümnendil tegite väga aktiivselt koostööd Pat Metheny’ga ja see trio on ilmselt kõige rohkem kontserte andnud Metheny projekt läbi aegade.
Tõepoolest, see kollektiiv tegutses koguni umbes viis aastat. Antonio Sanchez’ist sai selle aja jooksul mitte ainult mu üks lemmikmuusikuid, vaid ka väga hea sõber. Pat Metheny on legendi staatuses ja igal õhtul oli lihtsalt tõeline rõõm näha teda esinemas ja pidevalt midagi uut pakkumas. Täpselt samad tunded valdavad mind iga kord, kui Chick Corea’ga koos lavale astun.

Palun rääkige natuke oma 2013. aasta ettevõtmistest.
Jaanuarist aprillini on mul USA-s tuur sellise projektiga nagu “Monterey Jazz Festival On Tour”. See on all-star bänd, kus mängivad DeeDee Bridgewater, Chris Potter, Benny Green… Samuti jätkub mul töö bändiga Inside Straight ja ka oma trioga. Chick Corea’ga mängin suvel ka veel, kuigi täpselt ei tea, kes bändis saavad olema.