“Kui funk võtab võimust, võime ettepoole minna,” lausus mu elukaaslane, nähes mind pärast esimest lugu toolil tantsimas. Eespool aga polnud palju ruumi, sest Cory Henry alustas kava üleskutsega: “Tulge tantsige meiega, kui muusika tundub hea.” Ja muusika tundus hea ja lavaesine täitus tantsiva rahvaga ja käed sirgusid kõrgustesse rütmiliseks plaksutamiseks.
Afroameerika tantsumuusika kuulutajad ehk The Funk Apostels eesotsas karismaatilise Ameerika multiinstrumentalisti Cory Henryga nende keskel olid maandunud Vabal Laval, et näidata publikule positiivsete meloodiate katkematu jada vältel valgust tunneli lõpus. Kontserdi algusest peale oli lavalt tunda meeletut energiat. Hoogu andsid juurde kava alguses kõlanud legendaarsete hittide arranžeeringud. Esitluse tulid näiteks souli ristiisa James Browni repertuaarist tuntud “Get Up (I Feel Like Being a) Sex Machine” ning diskoklassikasse kuuluv Bee Geesi “Stayin’ Alive”. Viimase vältel sai ohjad endale haarata trummar Taron Lockett, kes kindla käega rütmi juhtis.
Kontserdi kava oli üles ehitatud väga oskuslikult – töötlused tuntud hittidest meelitasid rahva saali, meelitasid isegi tantsupõrandale ning hetkest, mil oldi Henry lummuses, võis mees mängida kõike, mida süda ihaldas, sest publik keskendus, kuulas ja tahtis enamat. Heldinud oldi ka siis, kui kõlas tempolt aeglasem pala “Life Is Going Nowhere”, mis tõi esile kaunid taustavokaalid, kuid tutvustas publikule ka orelihelide popmuusikalikumat poolt. Hammondi orel on selleks ideaalne pill ja mees, kes alustas pillimängimisega väidetavalt kaheaastaselt, ilmselgelt õige inimene tutvustamaks helisid, mida ollakse harjutud kuulma kirikuseinte vahel. “Life Is Going Nowhere” oli ka üks vähestest lugudest kavas, kus kõlas vokaalne improvisatsioon. Võrdlemisi pika loo vältel oli publikul võimalus nautida ka Sharay Reedi basskitarrisoolot.
Eelviimasena tuli esitlusele koosluse uusim lugu “Trade It All”, mis esmakuulamisel erines oma lihtsa meloodilise lahendusega varem kõlanust. Küll aga vürtsitas lihtsat meloodiat Nicholas Semradi klahvidel lõbutsemine.
Fungiapostlite viimase palaga “Lord Send Me A Sign” saadeti publiku mällu tempel, et Cory Henry on tõepoolest geniaalne muusik. Oluline on siinkohal välja tuua, et tema geniaalsus ärkab ennekõike ellu live’is.
Cory Henry & The Funk Apostels
21. aprillil Vabal Laval
Koosseis:
Cory Henry – Hammondi orel, klaver, vokaal
Nicholas Semrad – klahvpillid
Adam Agati – kitarr
Sharay Reed – bass
Taron Lockett – trummid
Vaata kontserdi fotogaleriid siit.