Danske jazziauhinna võitja Mihkel Mälgand: „Ma olen sündinud bassimängijaks!“

25. aprill 2018
Ave Tölpt

Mihkel Mälgand on hinnatud eesti bassist, kel on anne improviseerida ilmselt ka ükskõik millisel teisel pillil. Kuid tema kireks on just bass! Vestleme vastnomineeritud muusikuga Vabal Laval elust, muusikutee algusest ja jazzist üleüldiselt.

 

Jazzkaare jaoks kutsuti spetsiaalselt kokku sinu pereansambel, mis andis Pelgulinna rahvamajas oma debüütkontserdi. Millised on muljed?
Kontsert oli suurepärane. Tasuta kontsertide päeval on kõik kohad rahvast täis ja tohutu melu, inimesed naudivad pühapäeva. Päikest oli küll vähevõitu, aga inimeste südames oli kevad juba kohale jõudnud. Kõik olid kohal – meie olime kohal, inimesed olid kohal… Meid võeti väga hästi vastu ja täname publikut, kes meid külastas! Kontserdivalik on sel päeval alati suur, kuid saal oli rahvast täis, nii palju kui mahutas, peanupud paistsid lõpuni välja!

 

See oli teil esimene kontsert perekvartetina. Kui palju kulus aega repertuaarivalikule ja ettevalmistusele?
Kõik sai alguse sellest, kui Anne Erm kohtus Londonis minu kahe vennaga, kes seal elavad. Siis ta lasigi linnukese puurist lahti, et võiksime perepäeval midagi koos teha. Reaalsuses jõudis see muidugi hiljem kohale. Põhiline proov toimus sotsiaalmeedia vahendusel – lennutasime üksteisele vastastikku faile. Nemad saatsid mulle, mina mängisin osad partiid sisse ja saatsin omakorda neile. Samuti olid tähtsad kirjeldused, kuidas midagi olla võiks. Kuna lood olid kõik uued ja neid polnud varem mängitud, kujundasime kava kirja teel.

 

Ehk siis ka sotsiaalmeedia vahendusel saab muusikat luua!
Saab jah! Esimesed päris proovid olid möödunud nädalal. Tegime kaks proovi ja saabus reaalsusmoment – kas kõik vastab sellele, mis eelnevalt oli mõeldud? Aga oli väga lahe, vennad on tublid, oli väga vabastav projekt. Suuri ambitsioone meil pole, teeme mussi, mis pähe tuleb! Anname veel ühe akustilise kodukontserdi ja paneme närvi proovile ka otse-eetris.

 

Kas tulevikus võiks sellest midagi suuremat sündida?
Miks mitte. Vennad mängivad liiga vähe pilli, arvestades, kui palju nad võiksid mängida. Neile oli see moment, kus nad said aru, et peaksid kätte võtma ja rohkem muusikat tegema. Londonis on peal tohutu tempo ja elu läheb mööda – sa ei jõua nautida. Aga muusika on teraapia ja päris asi, mida võiks teha. Töö on tühi-tähi – teed mingi asja ära, mis on tehtud, aga muusika on päris asi! Tegelikult võiks seda rohkem taasavastada. Sellest on meil kõik alguse saanud, väikeste lastena olime päid-jalgupidi koos, mängisime pille. Vahepeal tuli rutiinne elu peale, aga kunagi ei ole hilja muusikat uuesti üles kaevata.

 

Mida muusika sinu jaoks tähendab?
Ma ei taju muusikat kui ainult nooti. Oleneb, kust saada inspiratsiooni – kuulda helisid. See võib tekkida ükskõik, kust. Kusagilt läheb heli õhku ja peab tekitama reaktsiooni ning kui mingi heli tekitab sinus reaktsiooni, on sellesse juba muusikat sisse kirjutatud. See võib juhtuda, kui raputada pudelit või kui näiteks teetöölised puurivad asfalti – seal on väga rütmilised helid. Kui asfaldipuurija oleks muusik, teeks ta kindlasti tööd mingi rütmiga, mis on tegelikult jazzmuusika alge. Jazz on ju pärit töölauludest, et töö läheks kiiremini ja ladusamalt. On fun ja töö saab tehtud. Muusikat tuleb näha laiemalt kui ainult üksikutes nootides. Kui näed muusikat laiemalt, siis lähed kontserti andma, mitte noote mängima. Tähtis on tekitada helisid, võtta hästi vabalt.

 

Räägi veidi oma muusikalisest teekonnast. Kuidas sa jazzini jõudsid?
Jazzmuusika vahetu loomise alged olid olemas juba lapsest peale. Ema ja isa olid pille täis toas ja ema oli selline, kes kunagi ei andnud aega proovimiseks, andis pilli kätte – võtad ja mängid, olenemata pillist! Ootamatult saidki suvalise pilli ja mingi heli sealt ka tekitasid. Kui endale ei meeldinud, proovisid helikvaliteeti parandada. Ühest otsast oli see väga tihedalt seotud sellega, mida praegu teen. Võtan pilli, kuulan, mida teised teevad, ja sobitun sinna. Seega jazzipinnas improvisatsioonilise muusika jaoks oli olemas. Tänu sellele, et kõik juhtus nii varases eas, muutus see loomulikuks – võtad pilli, tuleb lugu ja lähed kohe kaasa.

 

Sinu põhiline pill on hetkel kontrabass. Mis instrumente sa veel valdad?
Kontrabass tuli tegelikult hiljem, seda olen mänginud paarkümmend aastat. Alustasin basskitarriga. See oli esimene valik. Enne olid kodus kõikvõimalikud muud pillid. Otsus mängida basskitarri tuli juba viieaastasena. Seda võib nimetada kutsumuseks – ma olen sündinud bassimängijaks!

 

Sa oled viinud palju jazzmuusikat ka välismaale. Kuidas sinu muusikat on vastu võetud?
Seni on kõik olnud ülivõrdes. Kõigil on olnud huvitav. Kui lähed valge lehena ja pead hakkama midagi nullist ehitama, on see vastastikune. Hakkad tõmbama valgele lehele esimesi jooni. See on kõigi jaoks alguses põnev. Sul on võimalus kujundada pilti, seda hetke ei tohi maha magada. Pead saama inimesed kohe alguses ennast kuulama. Pärast võid teha, mida tahad. Sa ei lähe teostama plaani, vaid ilmud ruumi – võtad pintsli kätte, tõmbad esimesed jooned, pead hoidma tähelepanu üleval. Kui pinge on maha võetud, võtavad nad sind vastu. Ma ei mäleta sellist kontserti, mis ei oleks publikule kohale jõudnud. On olnud olukordi, kus peab pikalt võitlema, aga mingil hetkel toimub pööre. Sina oled lava peal, suunad energiat, ja ühel hetkel kuulajad tajuvad seda.

 

On sul mingi emotsioon, mis on eriti eredalt meelde jäänud?
Emotsioone on tegelikult tohutult palju ja kahjuks ei olegi tavaliselt aega neid seedida. See on vahetu vorm – nüüd ja praegu. Homme on juba järgmine asi ja uus olukord. Ekstreemsematest näidetest võiks tuua ühe kontserdi firmaüritusel koos Oleg Pissarenko ansambliga. See ansambel on ekstreemne ja ülimalt minimalistlik, eeldades täielikku haudvaikust ja süvenemist, muusika kaotab kohe mõtte, kui keegi sumiseb või räägib. Tundus, et firmaürituselt me küll eluga ei pääse. Aga inimesed olid lõpuni kaasas, vaimustuses. Kunagi ei tohi situatsiooni alahinnata. Teinekord on vastupidi. Venemaal on näiteks teistsugune kultuur – sina lähed hiirvaikset muusikat tegema, aga ühtlane foon on koguaeg saalis; kes räägib telefoniga jne. Pool kontserti võib ära kuluda, aga lõpuks kannab see vilja ja inimesed on transis.

 

Mis on sinu järgmised projektid? Kus su muusikat veel kuulata saab?
Praegu on põhirõhk duol Kadri Voorandiga, millega on suuremad plaanid. Palju on tulekul rahvusvahelisi kontserte. Tavaliselt vaatan märkmikku, mis homme tuleb… Samuti kuulun Estonian Dream Big Bandi algkoosseisu. Sel aastal on juba 20. sünnipäev, kuidas see aeg nii ruttu läks!

 

Mida arvad Eesti jazzi praegustest suundadest? Näiteks pärimusmuusikas on tänasel päeval aina populaarsem anda vanale muusikale uus vorm.
Eks ta on eriilmeline nagu ikka. Iga inimene annab midagi juurde, isegi veel kujunev isiksus. Igaühel on oma rada käia ja iga inimene rikastab pilti.

 

Ja sellest sünnib trend?
Jah, on pioneerid, kellel on suurem kuulajaskond ja kes juhivad seda „juga“. Kui ühel päeval tuleb kellelgi mõte, et hakkaks teatud moodi muusikat tegema, ja toetajaskond on olemas, saab see trendiks või jooneks. Teinekord on suunamuutused väga ettearvamatud. Ju on siis vajadus! Kõik, mida teha ja välja mõelda, peab olema aus ja sina ise pead selle taga seisma. Ei pea tulema tohutu agendaga, aga tuleb teha seda, mida tunned, ausalt ja läbipaistvalt. See kõik on tajutav. Muusika tegemine on läbipaistev. Kui inimene tuleb midagi teostama, siis publik tajub seda ja seda ei saa alahinnata. Muusika on alati avatud miksideks. Teinekord võivad pealtnäha ebasobivad asjad moodustada päris toreda sümbioosi.

 

Mida jazziauhind ja tunnustus sinu jaoks tähendavad?
Eks nagu ikka selliste asjadega, vajavad nad natuke seedimist ja võtab aega, enne kui kõik päriselt kohale jõuab. Muusikas oled igapäevaselt seotud rohkem protsessi, mitte kohalejõudmiste ega tulemustega – et nüüd sai midagi tehtud. Need on vähemtähtsad, kogu aeg on protsess. Võtangi seda kui turgutavat boksipeatust. Tunnustus paneb rohkem järele mõtlema. Ju siis on inimesed mind märganud. Momente, kus mõtled järele, mis on tehtud, peaks tegelikult olema rohkem – need mõjutavad ka seda, mis saab edasi. Aga kindlasti on see väga suur tunnustus, ega elus seda palju ei ole. Kui sind korraks esile tõstetakse, oled mõnda aega fookuses. See tegelikult minu natuurile ei sobi, mulle meeldib rohkem taustal olla. Aga olen väga tänulik inimestele, kes arvasid, et võiksin korra ka spotlight’is olla.

 

Milliseid artiste sa tänavuselt Jazzkaarelt esile tõstaksid?
Cory Henryt ootasin ma väga. Nik Bärtsch on üks Šveitsi huvitav ja müstiline vend. Mulle endale meeldivad natukene sellised „friigid“ tüübid. Kindlasti tasub katsetada, minna kontserdile täiesti „lambist“. Ei pea alati ette valmistama, sest siis lähed juba ootustega. Teinekord tasub end lihtsalt üllatada ja võtta vastu, mis tuleb. Isegi kui esmapilgul tundub, et see pole minu „tassike teed“, tasub teel natuke tõmmata lasta. Mõni asi vajab ligi laskmiseks rohkem aega. Soovitan olla avatud! Jazzkaare programmi ei satu bändid juhuslikult, nad on väga hoolikalt valitud ja kvaliteet on igal juhul garanteeritud. Muusikuid, kes võiks esineda, on väga palju!

 

Mida sa peale muusika veel armastad?
Hobisid on palju! Mulle meeldib väga puutööd teha, nikerdan ja mässan. Fännan tohutult puidulõhna. Kuna pillid, mida mängin, on puust, siis meeldib mulle kontrabassi ise putitada, siit ja sealt viilida. Tohutult meeldib ka kokata. Tihtipeale ei jõuagi ma söömiseni, sest tähtis on kõik detailid paika saada. Lisaks on mul huvi vinüülplaatide ja kassettide, Eesti vanema muusika vastu. See on teraapia, kui lööd käe paki sisse, võtad plaadi ja paned peale. Proovid ennast sinna ajastusse mõelda – kuidas need tüübid stuudios istusid… Üritad aru saada, miks nad selle plaadi tegid või mis see on, mis siit kõlab. Seal on väga eriskummalisi avastusi ja see on tohutult inspireeriv ning mõnus rännak. Väärtustab muusikat ja panust, mille keegi on andnud. Nende jaoks oli see võib-olla hetk, aga mina leian aastaid hiljem plaati kuulates otseside muusikutega.