David Sanborn

08. oktoober 2003

Ameerika smooth-jazz’i üks pioneere ja popjazzi esinumbreid pakub plaadi, mis on midagi enamat kui pelk taust või ajaviide.

Sanborn on staar mitte üksnes jazzmuusikas. Ameerikas teab teda suur hulk televaatajaid, sest just tema on olnud tele-show’de külastaja rohkem kui mõni teine jazzimees. Sanborni on sageli oma plaatidele ja kontsertidele kutsunud ka esimese suurusjärgu popkuulsused. Ta on kuulsam veidi rohkem kui tunnustatud ja mõneti on see probleem.
Saksofonisti esimene plaat maineka jazzilabeli Verve all esitleb meloodiaid, mille Sanborn on väitnud ennast mõjutanud. Ta pakub meelelahutust ja koos sellega ka päris head jazzi.
“Comin’ Home Baby” rockib äratuntavalt bluusiliku swamp-gruuviga. Sanborn puhub pika ja ladusa soolo, mis küll ei hiilga erilise leidlikkusega, kuid sobib stilistikaga hästi. Ballaad “Cristo Redentor” võiks vabalt kuuluda pehme jazzi žanrisse, aga peategelase saksofoni kime ja lõikav tämber joonistab pala melanhooliasse teravaid lõikeid, mis pigem äratavad kui uinutavad, nagu smooth-jazz’ile kohasem oleks. Vibrafon ning pisikooride mees- ja naishääled loovad samuti atmosfääri.
Kirjusust rõhutab “Harlem Nocturne”, mille rütmimuster osutab eksimatult mustale muusikale, ent Sanborni päris huvitavalt jutukas ja pikk saksofonisoolo on selgelt valget nahavärvi.
Joni Mitchelli lugu “Man For Mars” kipub nu-jazz’i valda ja teeb seda meisterliku ettevaatusega. Saksofonist mängib nagu ikka, kuid saade tema ümber lainetab ja voogab sellise lõputa kangana ja just niisuguse kõlapingega, mis paneb nu-inimesed kõrva teritama.
Stevie Wonderi repertuaaris ja eestikeelsenagi tuntuks lauldud “Isn’t She Lovely” on pretensioonitult õõtsuv ajaviitejazz, mida vääristab hea meloodia ja huvitav hõre saatefaktuur.
Ansambli tuumiku moodustavad muusikud, keda jazziringkondades palju tutvustada pole vaja. Kõigi stiilide mees Steve Gadd mängib trumme, bassil on Christian McBride, kitarril Russell Malone, löökpillidel osaleb enamikus lugudes Don Alias. Episoodiliselt mängivad Gil Goldstein, Mike Mainieri, Ricky Peterson ja Randy Brecker.
Aimu sellest, et nu-jazz’i pisik on tunginud niisuguse ameerikamaise tippseltskonna muusikasse, annab ka töötlus sellisest ammutuntud piduloost nagu “Tequila” – latin, funk ja shuffle pigistatakse just sellisel moel gruuvimustrisse, mis iseloomustab tänast päeva. Oma eelmistel plaatidel drum’n’bass’iga Marcus Milleri õhutusel flirtinud saksofonist ei tee enam sellest stiilist väljagi. Unustatud. Uued rajad on huvitavamad.
Sanborni enda lugu “Little Flower” jätkab peaaegu sama pulsiga, ent valdav mulje osutab peaaegu et klassika suunas – klaver ja tšello, vibrafon ja ringjat korduvstruktuuri pidi meloodiat joonistav saksofon. Üks albumi huvitavamaid palasid. Üllatus on seegi, et Sanborn mängib siin ise klaverit.
Plaadi lõpetab samuti Sanborni enda kirjutatud “Delia”, kus nu-jazz’ilike pulseeringute mõju on ühest küljest ilmne, kuid samas ei saa seda sugugi kirjeldada kui nu-jazz’i, kuna olulisim osa sellest kuulub David Sanborni altsaksofoni modaalsevõitu improvisatsioonile, pingestatult huvitavale pärisjazzile, meistri väärilisele musitseerimisele. Üks huvitavamaid plaate, mid David Sanbornilt viimasel ajal ilmunud.