Dawn of Midi muusikalised šamaanid

13. detsember 2014
Marje Ingel, Maarja Hindoalla

Tänapäeva digitaalseid vahendeid päevast päeva kasutades ei mõtle me enamasti sellele, missugune oleks meie maailm, kui kõik need nutikad vidinad me elust ühel päeval kaoks. 10. detsembril Jõulujazzil esinenud Dawn of Midi mängis akustiliste pillidega muusikat, mis omal vaimukal moel jäljendas üksikute bittide ja baitide põrkumist nii, nagu see kunagi MIDI (Musical Instruments Digital Interface) ajastu koidikul mõne toasuuruse süntesaatori sisemuses toimuda võis.

 

Kuulajate muljeid kogusid Jazzkaare veebireporterid Marje Ingel ja Maarja Hindoalla.

 

Maarja, noor muusikahuviline: „Need, kes Anne Ermi sõnade kohaselt tuult, tormi ja tööpäevajärgset väsimust trotsides Kumu punakas-hämarasse auditooriumisse Brooklynist pärit Dawn of Midi kontserti kuulama kogunesid, said tõenäoliselt selle talve ühe huvitavama muusikalise elamuse osaliseks. Esitusele tuli täies pikkuses ja ühtse helivoona bändi teine album, eelmisel aastal välja antud „Dysnomia“. Bändi intensiivne rütmimäng andis raamistiku, mille sisu lõi ennast ise muusikute ja publiku vahelisest sünergiast. Huvitavate kõlade sümbioos lasi publikul uidata oma mõtteradadel enne, kui tõeliselt oma võimu näitas. Bändi nõudlik muusika haaras vaikselt aga kindlalt kuulaja on põnevate kõlade embusse, võttes kontserdi lõpuks nii mõnegi kuulaja täiesti sõnatuks.“

 

Anonüümne muusikahuviline, pensionieelik: „Kas nad just Jazzkaare kontserdil olema peaksid, aga kusagil mujal, suuremalt ja võimsamalt ma kuulaksin neid küll päris hea meelega. Jazzi alla ei saa neid liigitada, sest nende mängus on liiga vähe tehnilist osavust. Ja kui ma nüüd pärast kontserti neilt küsisin, et kas improvisatsiooni ka oli, siis nad vastasid, et ei, kõik oli puhas kompositsioon. See masinlik rütmimuster oli varem valmis mõeldud ja töötas väga hästi. Rütmi- ja mõtteosavus oli siin küll täiesti olemas, väga huvitav oli jälgida, et rütmiga saab niimoodi mängida. See muusika peaks mõjuma hästi hüpnootiliselt, aga samas mind see päris niimoodi endaga kaasa ei võtnud.“

 

Marianne (31), kunstnik ja üliõpilane: „Märkasin, et aeg läks väga kiiresti, ei tundnud üldse, et oleks kulunud tund aega, ja ma seostan seda sellega, et muusika viiski mingisse teatud laadi transiseisundisse. Just see monotoonsus. Mõtlesin just, et see füüsilist kaifi või füüsilist reaktsiooni taotlev rütmilisus on kaasaegsele muusikale vahel päris omane. Lugesin hiljuti üht artiklit, „Brainwave entrainment“ ‒ see on selline asi, kus kasutatakse välist stiimulit, on kas siis helilised või visuaalsed stiimulid, mis viivad ajulained teatud sagedustele ja selliste meetoditega ravitakse ka vaimseid häireid, näiteks autismi, depressiooni. Tundub, et nende muusikute mõte liigub kaasaegse teadusega samas suunas. Ma ei taha otseselt vihjata, et Dawn of Midi muusikat peakski ravi otstarbel kasutama. Eks igaüks teeb ikka omad järeldused, kas talle selline muusika sobib.“

 

Liina Kai (31), disainer: „Veidi raske on vastata praegu, ei oska seda seletada. Nagu hea kunst, millest lõpuni aru ei saa. Sul on rütmi mõttes nii palju valikuid, missugust rütmimustrit jälgida, ja kui sa ühte rütmi kuulama jääd, siis hakkad otsima teistest rütmidest asju, mis sellega haakuksid. Mingil hetkel need lähevad kokku ja mingil hetkel moodustub sellest täiesti rock’i biit. Seda jälgida oli huvitav.“

 

Tiina (44), näitleja: „Oli väga võrratu rännak, nagu mu sõbranna ütles. Mina vahepeal tabasin ennast mõttelt, et ma ei oleks tahtnudki seal istuda, oleks tahtnud vabaks lasta sellest toolist ja lasta nendel helidel ennast liigutada, ennast täiesti vabalt tunda. Arutasime, et taolist muusikat tehakse tihtipeale elektrooniliselt, aga siin oli kõik n-ö elus muusikute poolt pillidel esitatud, väga huvitav oli. Nad võib-olla mõjusid meditatiivselt või isegi uinutavalt, väites ise, et nad on kaua aega magamata. Mõnes mõttes ma arvan, et see üleväsinud seisund võis muusikud vabastada mingitest ebavajalikest pingetest, nad said edasi anda just selle, mida nad tõesti tahtsid, ja saavutasid kuulajaga vahetu kontakti. Transimuusika, mõtteid ja pilte tekitav! Au Anne Ermile, et ta julgeb niisugust asja siia tuua, minu meelest on see suur julgustükk! Ja suur tänu!“

 

Pearu (39), muusik: „Ütleksin, et selle muusika koostisosad olid riiulitele väga hästi ära sätitud, kõik oli väga hästi paigas. Ja ma olen sellega väga rahul – ma ju teadsin, kuhu ma tulin, mul on nende plaat peas! Mu seisund on praegu selline, et katus natuke sõidab. Kontserdi jooksul tundus see umbes nii, et sõidad konveieril, sind võetakse juppideks lahti ja pannakse pärast kokku tagasi. Kompositsiooniliselt oli see ka niisugune, et hakkas punktist A pihta ja läks läbi tähestiku, jõudes lõpuks algusse tagasi. Selline vabastav, lõõgastav tunniajane puhkus.“

 

Anne (42), kõrgkooli õppejõud: „Esimene mulje, mis me omavahel jagasime, oli see, et hästi huvitavad rütmid. Akustilistel pillidel mängitud, aga nagu oleks selline elektrooniline tantsumuusika. Kohati meenutas mantraid.”

 

Liina (49), finantstöötaja: „Ma olen üsna sõnatu. Kuidagi selline meditatiivne oli. Ühesõnaga pani mind hästi mõtlema, ma nagu oma asju kuidagi niimoodi ketrasin täitsa silmad kinni. See üks selline voog tegigi selle asja põnevaks. Kui seal vahepeal oleks olnud mingid vahepalad või plaksutamised, see oleks selle emotsiooni ära rikkunud.“

 

Maris (20), dekoraator-stilist: „Väga lahe, jäime kõik väga rahule. Ma olen lihtsalt nii puuga löödud praegu, hästi hea on olla, super.“

 

Tanel (29), muusik: „Mul on väga head emotsioonid. Ainuke miinus oli see, et ma pidin istuma, sest pidevalt tajusin, et ma tiksun. Mulle kui muusikule oli see rütmidega mängimine ja nihutamine eriti põnev või väga kaasahaarav. Kontserdi ühtse voona esitamine oli parim otsus üldse. Kui oleks olnud pausid või plaksutamine vahel, siis see oleks selle rütmi täiesti ära rikkunud. See on nagu ikkagi teatris, et sa lähed ja saad selle ühe elamuse ja vahepeal ei plaksuta.“

 

Liis (28), tantsukunstnik: „Mul oli täpselt see sama emotsioon, et see oli hästi minimalistlik, selline tiks ja rütmid, ja siis oligi see, et nagu ise oled ka hästi minimalistlik, lihtsalt istud – minu arust jäi pool puudu. Selleks, et sellesse muusikasse sisse minna, on vaja, et sul oleks endal rohkem vabadust, ka liikumisvabadust.“

 

Mari (27), kultuurikorraldaja: „Ma olen natukene veel kahtleval seisukohal. Mulle nagu meeldis, aga alati see mõjutab, kuidas su päev on olnud ja mul oli väga tihe päev ja natuke isegi võib-olla pea valutas ka ja siis nende rütmidega oligi selline tunne täpselt vahepeal, et nagu peavalumuusika oleks, et rõhus veel rohkem. Aga üldiselt kontseptsioon oli küll mõnus. Mul tekkis tunne, et ma tahaks nende teisi albumeid ka kuulata.“

 

Mariliis (29), füsioterapeut: „Ma olen sõnatu. Mulle meeldis, kuidas nad kokku mängisid ja kuidas nad oskasid nii õigetel aegadel teha pause ja kuidas nad nii vahvasti kõik kokku kõlasid. Nad on ikka sellised professionaalid. Kuidas nad klaverist sellised helid välja võlusid, see oli väga kihvt. Positiivne emotsioon jäi sisse. Natuke lõpuks tundus juba selline unine emotsioon, aga mulle meeldis, väga kihvt kontsert.“

 

 

Dawn of Midi 10. detsembril kell 19 Kumu auditooriumis

Koosseis:

Aakaash Israni – kontrabass

Amino Belyamani – klaver

Qasim Naqvi – löökpillid