Dean Brown muretseb jazzi tuleviku pärast

03. september 2006

Juunikuisel noorte improvisatsioonifestivalil Visioon esines USA kitarrist Dean Brown. Loe Ester Eggerti intervjuud Browniga. Intervjuu ilmus ajakirja Muusika augusti-septembri numbris.

8. juunil esines Sauel noorte jazzfestivali Visioon raames maailma tipp-saksofonistide hulka kuuluv Eric Marienthal. Kuid suure nime varjus oli laval veel teinegi tähelepanu vääriv mees – kitarrist Dean Brown. Kontserdijärgsel hommikul avaldas Brown enda arvamust muusikast ja elust üldiselt.

Intervjueeris Ester Eggert.
Loe intervjuud ka ajakirja Muusika augusti-septembri numbrist.

Miks mängite kitarri, mitte näiteks trombooni?
Tõepoolest… tromboon on ju huvitav pill. Mu ema oli jazzmuusik, aga lapsena hoidsin muusikast kaugele eemale. Loomulikult kuulsin seda kodus siiski palju ja eks vähehaaval avaldas see mõju. Emal oli arranžeerijast sõber, kes mängis ka kitarri. Mulle meeldis ta küll rohkem inimesena kui muusikuna, aga hinge põhjas mõistsin, et tegemist on ikkagi kitarristiga. Nii juhtus, et pill hakkas seonduma inimesega. Siis kuulsin Jimi Hendrixit ja seejärel otsustasin, et selliseks persooniks tahan ka mina kunagi saada.

Mis on Teie muusikat enim mõjutanud?
Ümberringi toimuvad sündmused, hangitavad kogemused. Kõige rohkem siiski 60ndad. Olin tollel ajal 13aastane ja esinesin. Minu jaoks täiesti uskumatuteks aastateks kujunesid 69 ja 70… nii palju suurepäraseid ning uusi asju avastamiseks.

Kas tantsuline liikumine laval on iga kontserdi kohustuslik osa? Huvitav jah, sest kui enamik inimesi minust mõtlevad, meenub neile just mu kehaline liikumine. Aga tegelikult on asi sedasi, et mängin nii ka oma toas üksi olles. Ma ei pea ennast esinejaks. Selline käitumine aitab lihtsalt emotsioone välja elada. Tean, et mulle võõrad inimesed arvavad, et käitun nii, et püüda publiku tähelepanu, aga kinnitan, et nii see ei ole. Kahjuks peavad inimesed selle tunnistajaks olema, kui laval üles astun.

On teie karjääri tipphetk juba möödunud või veel tulemas?
Huvitav küsimus 50aastasele mehele… Arvan, et muusikud ja eriti jazzmuusikud on õnnega koos, et ei pea sellise asja pärast muretsema. Võib-olla populaarsuse mõttes küll, aga rääkides loomeprotsessist – see lihtsalt areneb pidevalt, muutub. Seega polegi ma sellel teemal kunagi eriti arutlenud. Arvan ja loodan, et olen ikka arenemisvõimeline ja üht-teist elus veel ees.

Kuidas jazzil Ühendriikides läheb?
Mitte sugugi hästi. Ma arvan, et meil Ühendriikides on liiga palju valikuvõimalusi. Tuhanded kaabeltelevisiooni kanalid, Nintendod, Xboxid. Väga palju erinevaid mõjutusi… Inimestel on iPodid ja nupulevajutusega muudetakse lugu. Ma arvan, et jazz vajab natukene imendumisaega. See on rohkem nagu hea vein. Kui tahad end täis juua pole vahet, mida kurgust alla kallad, aga kui tahad saada kogemuse võrra rikkamaks tuleb otsida ja maitsta. Ameerika inimesed ei viitsi midagi otsida, nad tahavad, et kõik ette kantaks.

Kas mainstream on halvustav sõna?
Ei, mitte seda. Aga minu jaoks on mainstream midagi, mis huvi ei paku. Muusika üldiselt, mitte ainult jazz, peaks peegeldama ajastut ja ma arvan, et mainstream jazz sündis teistsugusel ajal. Inimesed tantsisid siis teisiti. Ka popmuusika oli erinev. Järelikult ei ole tegemist halvustava sõnaga, aga mina lihtsalt ei huvitu sellest. Eelistan mängida, andes edasi tundeid ja vibratsioone sellest, mis toimub praegu ja mitte kunagi aastakümneid tagasi.

Kas jazzil on tulevikus lootust elule?
Arvatavasti mitte. Ütlen nii, sest mingi väike lootus siiski säilib. Hirmu tekitab see, et paljud suured nimed lahkuvad pidevalt meie hulgas. Muusikud, heliloojad…

Ja asemele ei tule kedagi?
Sellega on nagu lamba kloonimisega. Näeb sarnane välja, aga pole päris sama hea ja sureb kiiremini. Tegelikult mõned head noored muusikud ju ikka on, kuid ehk ei ole selle stiili nimi enam tulevikus jazz. Aastaid arvasin, et hip-hopist saab uus jazz, aga nüüd on järele jäänud ainult täielik jama. Tõesti ennustasin suurt tulevikku ja see oligi suur… kuni mingi ajani.
Tänaseks on see, nagu kõik muugi, muutunud minu jaoks mitte millekski, täiesti tühjaks kohaks. Lootust on ainult juhul, kui suudame tänaseid häid jazzmuusikuid veenda õpetamist jätkama, sest nemad on võimelised avama noorte mõistust. Õpetama veenda on aga keeruline, sest jazzmuusikud on sageli väga introvertsed isiksused.

Kas hea svingimisoskus on õpitav?
Jah. Kui inimene suudab tantsida, suudab ta ka svingida. Muidugi kui tantsimisega hakkama ei saa ja kehas rütmitunnetus puudub võib raskeks minna. Tuleb siiski tunnistada, et mõned inimesed svingivad paremini kui teised ja seda ma seletada ei oska. Eks ma isegi võiks alati paremini. Tänapäeval ei ole svingimisoskus minu arvates jazz- ja rütmimuusikas üldiselt enam nii oluline kui varem.

Absoluutne kuulmine on muusiku ameti juures hädavajalik?
Ei. Kõigil väga headel muusikutel, keda mina tean, on suhteline kuulmine. Nad kuulevad ühte nooti ja teavad siis kõige muu asukohta. Absoluutne kuulmine võib olla nii hea kui halb. Minul see puudub ja olen sunnitud kuulama suhteliselt. Absoluutse kuulmisega inimene teab nooti kohe, kui seda kuuleb, tal pole vajadust analüüsimiseks. Absoluutne kuulmine on selles mõttes isegi kahjulik, et inimese tähelepanu- ja analüüsimisvõime kipub nii aegamisi nõrgenema. Suhteline kuulmine on samas hädavajalik, aga treenitav. Pole tõsi, et osadele inimestele on karu kõrvapeale astunud.

Te teete Eestis ka mõned õpitoad. Mida Te noortele muusikutele õpetate?
Meil ei ole eriti aega. Parim asi, mida jõuame teha, on anda edasi natukene enda kogemustepagasit ja lasta neil endil konkreetsemaid küsimusi esitada. Arvan, et nii saame neile kõige rohkem kasulikud olla. Noortele on vaja suund kätte anda ja edasi saavad nad juba ise. Näiteks peaksid nad palju kuulama tänaste ja ka eilsete meistrite loomingut, sest muusika kuulamisest saadavat kogemust ei saa ükski õpituba asendada.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Töötan uue plaadi kallal, mis loodetavasti peagi välja tuleb. Kui jumal annab, tahaksin jätkata mängimist nii kaua kui vähegi võimalik. Tahan kirjutada lugusid ja… elada. (naerab)