Dee Dee Bridgewater – jazzimaailma Tina Turner

04. detsember 2006

Kui kontserdi algul ütles Bridgewater, et tema eesmärk on, et inimesed oleksid pärast tema kontserti saalist lahkudes õnnelikumad ja naeratavamad, siis selle eesmärgi täitis ta igati, on Marge Lumisalu veendunud.

Just samasugust energiatulva ja vahetut olekut, küpsust, siirust ja professionaalsust nagu aastad tagasi Tallinna lauluväljakul Tina Turneri kontserdil tundes tajusin ka laupäeva õhtul Estonia kontserdisaalis Dee Dee Bridgewateri kontserti kuulates. Esinemiskohad ja muusikastiil on küll erinevad, kuid muus osas on eelnimetatud kahel daamil palju ühist.

Muljeid 2. detsembril Estonia kontserdisaalis toimunud Dee Dee Bridgewateri kontserdilt vahendab Marge Lumisalu.

Mõlemal on väga isikupärane paljude nüanssidega võimas hääl, elukogemusest saadud lavakindlus ja loomulikkus, suurepärane oskus haarata publik oma maailma, seda nii läbi laulude eheda esituse kui ka humoorikate juttudega nende vahel.
Mitte iga artist ei julgeks teha maha omaenda esinemiskostüümi, tunnistades, et see on väga ebamugav ja rohkem ta seda selga ei pane. Või siis paluda publiku hulgas olevatel meestel lasta lips lõdvemaks ja olgugi, et seda korraldust kohe täitma ei kiputa lõpuks ikkagi saavutada oma tahtmine. Just selline ongi maailma üks kuulsamaid naisvokaliste jazzi valdkonnas – Dee Dee Bridgewater.

Üldse paistis, et särava 56-aastase (!) daami jaoks polnud kahetunnine kontsert mingi katsumus, vaid ta nautis iga hetke ja iga heli. Ja seda hoolimata faktist, et laupäevane esinemine oli tal sama kavaga juba kahesajandat (!) kord üles astuda.

Kontsert algas veidi peale ettenähtud aega, kuid kui kedagi see häiriski, siis nähes laval õnnest ja heasoovlikkusest pakatavat veetlevat solisti, hajusid kindlasti kõik muud mõtted. Dee Dee Bridgewateril on eriline anne köita publikut ja seda mitte ainult oma erakordse lauluoskusega, vaid ka karismaatilise isikuna.

Kohe kontserdi algul õppis ta esireas istunud eesti noore andeka laulja Sofia Rubina abiga selgeks eestikeelsed väljendid „Tere!” ja „Aitäh!”, mõne aja möödudes oli ta vaimustuses Estonia saali akustikast. Seejärel flirtis ta avalikult ja häbenemata nii muusikute kui ka publikuga. Hetk hiljem väljendas ta oma siirast üllatust, et saalis ei ole ühtegi prantslast või prantsuse keelt rääkivat inimest – see pidavat olema esimene kord selle prantsuse laulude kava maailmaturnee jooksul.

Tegelikult oli veidi kahju, et ma ei valda prantsuse keelt, sest usun, et tekstidest arusaanuna oleksin olnud veelgi rohkem liigutatud Bridgewateri sugestiivsetest ja tundeküllastest lauludest. Õnneks kõlasid mitmed laulud nii prantsuse kui ka inglise keeles.

Kindlasti väärib äramärkimist eriline aura, mis oli õhus Bridgewateri ja akordionisti Marc Berthoumieux` „muusikaliste kahekõnede” ajal. Ka Minino Garay löökriistadel haakus hästi Bridgewateri improvisatsioonidega. Veidi vähem lasid end „eksitada” Ira Coleman bassil ja Patrick Manouguiang kitarril, kes mõlemad panid küll end kuulama meisterliku pillikäsitlusega, kuid ei „allunud” eriti solisti provokatsioonidele.

Ootuspäraselt lõpetas kontserdi prantsuse šansoonide üks tuntumaid palu „La vie en Rose”, mis seekord kõlas väga uudses ja omapärases seades. Tänu meeletutele ovatsioonidele sai publik lisaloona kuulda aga võrratu ja võimsa blues`i.

Kui kontserdi algul ütles Bridgewater, et tema eesmärk on, et inimesed oleksid pärast tema kontserti saalist lahkudes õnnelikumad ja naeratavamad, siis selle eesmärgi täitis ta igati.

Dee Dee Bridgewater on vaieldamatult üks vitaalsemaid ja emotsionaalsemaid naisartiste jazzulavadelt.