Berliini trio neljas plaat on käänakuterohke ja konventsioone vältiva muusikaga seiklus, kus kuulajalt oodatakse, et ta oleks samuti mängur.
Hiiliv-nilpsivad kitarr-klarnet unisoonis karglemised Berliini trio neljanda albumi avaloos «Mein Sportheim» annab juba esimese kuulamisminutiga üpris õige suunaga mulje kõige kohta, mida enam kui viiekümne minuti jooksul kuulda võib. Siin toimub võistlus, kus igaüks seisab enda eest ise, tiimid moodustuvad ja lagunevad kiiremini kui koalitsioonid valitsuses. Jala taha panemine või lonkamise teesklemine on lubatud kuni tegija pole teolt tabatud. Tavanormaalsuse seisukohalt on tegemist komejandiga, kuid iroonia kõverpeeglit kasutades, näete hoopis huvitavamat pilti.
Kui kitarr paari takti vältel otsekui tahaks svingima hakata , litsuvad trummari vastuaktsioonid ta kohemaid jonkslevale asünkroonsele rütmirajale. Boppimise peale aga paneb kaika kodarasse klarneti rütmitu vabavõbelus. Pärast seda teeb klarnet «nägusid», teeskleb kaeblemist, aga vaid silmapilgu. Sellises fragmenteeritud ja postmodernistliku hoiakuga tehtud muusikas, kus stiilikihid kattuvad, mitte ei sulandu, on alati parasjagu distantseerumist ja irooniat. Eemaldumine kaanonitest ja normidest on omamoodi protest, kuid mitte kunagi eriti tõsine. Mäng märkidega, millega kuulajal seondub konkreetseid muusikakilde, on ühtlasi mäng tema tähelepanuvõime ja reaktsioonikiiruse piiri peal. Kui piir ületatakse, jääb järjest rohkem sündmusi registreerimata ja terviku moodustamise lootus või märgisüsteemi kokku saamise võimalus on ette mõeldud nurjuma. Tegemist on ikkagi mänguga, kus kasutusel mingi piiratud hulk lelusid ning kirevus nende virrvarritamisest on vaid tekkiv illusioon pärast kuulaja reageerimissuutlikkuse ületamist.
Taoline muusika eeldab kaasa minevat ja aktiivset kuulajat, kes naudib kaasa mängimist ja vaimupingutust kui sporti. Protest, millele ennist vihjatud, ja ka sotsiaalsus on sedasorti spordi kaasprodukt – mõttelaiskus ja mugandumine, telekanüristus ja ajuloputus on taunimist vääriv, selle pilamine tähendab enese paigutamist teise leeri. Teises leeris ongi kergem olla, hoobilt on vähem kohustusi ja vastutust. Pala «Dream» ehk unenägu on triole ootuspärane süzhee.
Tempokalt muutuvad stseenid ja kummastunud loogikaga liidetud sündmustik unedes on suurepäraselt sarnane Der Rote Bereichi mustseerimismeetodile. Kuigi seesuguse muusika eeskujusid on mõtet otsida eeskätt Ameerikast ja eriti just New Yorgi kunagiste downtown-scene’i eksperimentaatorite tegemistest, ei ole Der Rote Bereich matkija. Juba saksakeelne nimi näitab nende isekusele. Samamoodi isekas on ka püüd mitte olla samastatav mõne eeskujuga, olgu siis lähedalt või kaugelt. Nende kõla on eristuv, muusikaline käekiri originaalne. Muidugi on see nurgeline ja lehe ühest servast teise hüplev käekiri, kuid näiteks «Feijoada De Chocos», mis peaks kujutama samba või bossa-käänustamist, püsib nukra igatseva kauniduse raamis algusest lõpuni. Ka «Portugal» on samasugune terve esimese poole. Aga need on üksikud selgushetked spasmiliste rütmide ja harmooniasakkide rägastikus.
Oluline on siiski märkida, et kuigi Der Rote Bereichi musitseerimist võib tinglikult pidada müramiseks või hullamiseks, väldivad nad müra ja dissonantsi kasutamist. Helipilt on selge ja klaar, mängitakse pilli, mitte kuulmist lämmatavat helivaljust.
Frank Möbus armastab kasutada billfrisellilikku vedelaid-voolavaid kitarriakorde, kuid samamoodi kuulub tema arsenali ka nagu kuulipildujast tulistatud lühikeste fraaside ja noodijuppide valangud, mille liikumissuunda pole kunagi võimalik ette aimata.
Rudi Mahalli «Wer Wird Wird Wirt» näitab bassklarnetisti mängutehnilist meisterlikkust, suisa virtuoossust. See kitarr-klarnet tandem on midagi niisugust, mille poole üpris ilmselt püüab küünitada ka Sooäär-Erdmann duo, kusjuures Daniel Erdmann on Frank Möbusega mitmel puhul koos ka musitseerinud. Seiklusi pakub trio plaat igal juhul. Kuulamismänge samuti. Hetkedel, mil neil tekib äkitselt tahtmine mõned sekundid kauem mõnda struktuuri rajada, ilmnevad paljutõotavad kvaliteedid.