D’jab Trio mäng meenutas lihvitud teemantit

01. oktoober 2007

D´jab trio üllatas publikut põnevalt intellektuaalsete kompositsioonidega, mida vürtsitasid muusikaliselt matsekad vimkad. Muljeid vahendab Laura Paju.

28. septembri õhtul NO-teatri jazziklubis üles astunud D’jab Trio üllatas põnevalt intellektuaalsete kompositsioonidega. Tõsidus külvati aeg-ajalt üle kavalate krutskite ning pikantse prantsuse huumoriga, tõdes Laura Paju.

Jazzitrio koosseisus Benjamin Flament (vibrafon), Joachim Florent (bass) ja Antoine Brouze (trummid) oli tehnilise meisterlikkuse ja kompositsiooniliste võimete poolest nagu kolmetahuline teemant. Vibrafoni sädelev kõla andis ilu ja läikivuse, bass lisas sügavust ja tuge, trummid aga kinnitasid üksuse purustamatut vastupidavust ja jõudu. Selline kooslus oli kiiretempoliste käikude juures lausa jahmatama panevalt täpne ja kõlapilt jättis tõeliselt lihvitud mulje.

Õieti pole vibrafon jazzmuusikas sugugi tavaline pill, nagu ka teemanti puhul pole tegemist hariliku vääriskiviga. Sellise pilli mängimine nõuab ülimat kontsentratsiooni ja löögitäpsust. Benjamin Flament on aga oma ala meister ning tema esituse kuulamine tekitas kohati lausa närvekõditavat pinevust. Kord rändas ta kiirelt üle klahvistiku, siis pani end proovile rütmiliste hüpetega ja jäi vaid viivuks peatuma pehmemal ja turvalisemal mängumaal.

Trummar Antoine Brouze oli tehnilise meisterlikkuse poolest Flamentile võrdväärne partner. Teda iseloomustas suhteliselt intensiivne mängustiil ja jõuline löögitugevus, mis ansambli tihti rokilike kõrgpunktideni juhatas. Samas võis ta trumme ka pisut õrnalt ja kavalamalt mängida, justkui kedagi õrritada püüdes ja aafrikapäraselt hüpnootiliste põrinatega naudingut pakkuda.

Esile tasub tõsta kindlasti Brouze’i heliloojavõimeid. Kontserdil kõlanud kompositsioonis oli tunda parajat annust huumorit, samas pani imestama kuidas seda saavutati intensiivsete rütmi- ja meloodiakorduste kaudu. Bändi suutlikkus ülitäpselt ja sünkroonselt ühelt teemalt teisele astuda oli lausa imetlusväärne.

Bassimängija Joachim Florent armastas kasutada lihtsaid korduvaid käike, mis loomulikult ei tähendanud seda, et ta poleks suutnud ka keerulisemal viisil ennast proovile panna. Florent võis näiteks poognaga mängida niimoodi, et see kurblikult kääksuvat ust meenutas. Tema kompositsioonides mõjus turgutavalt julgus huvitavaid pause pidada ja alalõpmata sarnaseid käike korrata, vaid rütmi ja intensiivsusega varieerides. Hea näide, kuidas lihtsate vahenditega võib palju saavutada.

See ei tähenda muidugi, et ansambel oleks kuidagi minimalistlikult kõlanud. Otse vastupidi, kalduti pigem atonaalseile ja free jazzi radadele. Sageli oli meloodilise peateema kordus pala lõpus vaid mõnetaktiline. Üldisele keerukusele vaatamata jõuti mitmetes lugudes välja „rokkivatele” kulminatsioonidele, kus tükk aga väga intensiivselt ja valjult mängiti.

Sellistel puhkudel tekkis kohati küsimus, mida öelda tahetakse ja mis mõtet on nii meisterlikel mängijatel pillidest lihtsalt viimast võtta, selle asemel, et peenelt balansseerides mitmekülgsust näidata. Ehk on arusaamatus seletatav sellega, et kultuurikontekstist tulenevat esineja ning kuulaja vahelist erinevust ei saa kunagi päriselt kaotada.

Keeruliste seadete ning tehniliste kunsttükkide kõrval ei jäädud siiski üdini tõsiseks nagu oleks võinud oodata. D’jab oskas muusikat huumoriga võtta, visates sisse naerutavaid vimkasid ja tsirkusena kõlavaid tsitaate.

Kontserdi lõpus läks kolmik niivõrd lõbusaks, et muusikud üksteise mängu üle vabalt muigasid ja seejuures ka publikut naerutasid. Kui ansambel tahtis lisaloona esitada oma vana lemmiku Duke Ellingtoni pala „Dancers In Love”, teatas Florent: „Now we are going to play some real jazz.” Publikust aga hõikas keegi vastu: „No no, free jazz, please!”

28. septembril D´jab Trio (Prantsusmaa) Teatri NO99 jazziklubis
Benjamin Flament – (vibrafon)
Joachim Florent – (kontrabass)
Antoine Brouze – löökpillid