Don Johnson Big Band – mitte üksnes nali

01. aprill 2004

Tõnis Leemets nendib, et tegemist on hiphop-jazziga, aga mitte selles mõttes, et näpatakse vanadelt jazziplaatidelt gruuvid ja siis räpitakse sinna peale.

Tõnis Leemets nendib, et tegemist on hiphop-jazziga, aga mitte selles mõttes, et näpatakse vanadelt jazziplaatidelt gruuvid ja siis räpitakse sinna peale.
Kord küsinud prooviruumi omanik: “Ja mis ansambel see teil on?”, kui flöödi- ja saksofonimängija Pekka Mikkonen tahtis aega kinni panna, et sõpradega bändiproovi teha. “Don Johnson Big Band!” vastanud Mikkonen pikemalt mõtlemata ja nii olnudki tulevasele menubändile nimi leitud; mingit muud seost neil Miami narkovõmmi kehastanud näitleja ega bigbändiga polegi.
DJBB tähelend on olnud rabavalt kiire. 1990. aastate lõpus saadi kokku, 2000. aastal ilmus esimene oma kulu ja kirjadega välja antud plaat (“Support De Microphones”). Pärast seda hakkas bänd ka järjest ägedamalt kontserte andma.

2003. aastal tuli singlilugu “One MC, One Delay” ja album “Breaking Daylight”, ning edasine on lausa uskumatu. Plaat müüs Soomes kähku plaatinanormi jagu (30 000 eksemplari) ja tunnistati hiljuti sealsete muusikaauhindade jagamisel parimaks mulluseks hiphop/tantsualbumiks; “One MC, One Delay” hääletati aasta parimaks lauluks.
Kuulsus on juba rahvusvaheliseks muutumas (“One MC, One Delay’d” mängib ka skandinaavia MTV), kusjuures tegemist pole üldse eriti kaubandusliku, vaid pigem … kas nüüd just eksperimentaalse, aga igatahes ainulaadse bändiga.
DJBB on hiphop-jazz, aga mitte selles mõttes, et näpatakse vanadelt jazziplaatidelt gruuvid ja siis räpitakse sinna peale. Pigem teevad need neli noort meest lihtsalt väga loomingulist muusikat, kasutades selleks nii elava jazzi kui hiphopi väljendusvahendeid. Ja kui teil on soome räpi suhtes eelarvamusi, siis unustage need heaga ära. DJBB on värske ja jahe.

Lisaks bändile nime pannud Mikkonenile (tuntud ka kui Punk Anderson) kuuluvad sinna veel klahvpillimängija ja elektroonikamaag Johannes Laiho (alias Alfonso Johnson), kes bändi saundi kõige enam kontrollib; Kari Saarilahti (ehk Camel Freedom), kes mängib nii trumme, bassi, kui kitarri (kuigi mitte samaaegselt) ja Tommy Lindgren (teise nimega Father Metro) – räppar, laulja ja tekstimeister, kes on muide ka Amnesty Internationali Soome filiaali pressiesindaja (kas pole mitte sobilik amet MC’le?).
Kohalikud hiphopisõbrad teavad rääkida, et “karismaatiline Johnson” olevatki eriti võimas ja kuum just kontserdilaval. Saab siis imet näha.

Don Johnson Big Band (Soome)
22. aprillil kell 22.00
klubis BonBon

Kari Saarilahti – kitarr, bass, elektritrummid
Pekka Mikkonen – flööt, tenorsaksofon
Tommy Lindgren – MC (laul ja räp)
Johannes Laiho – programming, synth