Kontserdikaja: Don Johnson Big Band naudib koostööd publikuga

30. november 2003

Neljapäeva hilisõhtul klubis BonBon astus juba teist korda Eesti kuulajate ette Don Johnson Big Band Soomest. Pealtvaatajana oli näha, et kuulajatest ja tantsijatest veel enam nautis õhtut bänd ise. DJBB vokalist MC´ga vestles Grete Soosalu

Kõigepealt tahan küsida sinu vokaaltöö kohta, mida sa laulad või räpid. Kas sõnad tulevad laval või on need juba ette üles kirjutatud?
Enamus on juba varem valmis mõeldud ja kirja pandud. Teen suhteliselt vähe seda, mida kutsutakse free-styling´uks, kus tekst valmib laval. Kuid loomulikult live esinemistel tuleb minna kaasa üldise olustikuga ning suhelda publikuga ja vaadata kuidas nad reageerivad. Selle tulemusena võin jõuda kes teab kuhu.
Meil on palju lugusid, mille ülesehitus on kindlaks määratud, kuid alati võib juhtuda, et midagi muutub, kas siis kogemata või mõni meist teeb seda meelega. Kunagi ei või teada. Seega laval olles improviseerime me päris palju.

Kuidas sa suudad kogu oma vokaalosa meelde jätta?
See on eraldi protsess. Juba lugusid kirjutades, jäävad mulle sõnad enam-vähem meelde. Sellegi poolest tuleb palju harjutada ja eriti enne lindistusi. Luude sõnad on mul kuskil selgroo sees ja ma ei pea neid sõna-sõnalt pähe õppima. Peaasi, et mäletad paari esimest sõna ja peale seda tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. See on praktiliselt automaatne. Aga kui ma püüaksin mõne looga poole pealt pihta hakata, siis ei tule midagi välja. Tekst on kuskil sügaval minu sees ja ma ei pea laval olles kogu aeg teadlikult sõnade peale mõtlema.

Kas ka kiiruse osas pead sa palju trenni tegema?
Ma olen isegi tavaelus kiire jutuga. Kodus, näiteks perega söögilauas olles on isa alati armastanud palju rääkida ja seega on mul tulnud temaga võistelda, et end kuuldavaks teha. Eks sealt tuleb ka harjumus kiiresti rääkida.

Kuidas valmivad teie lood?
Mõned meie lood on kindla struktuuriga. Mõned on veidike vabamad. Pekka (saksofonist) näiteks improviseerib palju. Kui ta laval teeb midagi, siis ma reageerin kohe ja siis tulevad ka teised sellega kaasa. Esinedes on meil tihe koostöö. Võibolla see ongi kõigi jazzilikum element meie bändis. Hip-hop ja pop bändidega võrreldes peame me improvisatsiooni väga tähtsaks. Just see on asi, mis teeb muusika huvitavaks. Me ei taha minna esinema ja mängida iga kord sama repertuaar üks-ühele maha. Tahame, et iga show oleks veidi erinev eelmisest. Improvisatsioon on ainus võimalus, et hoida musitseerimist vaba ja avatuna.

Kui palju on bändi liikmed muusikat õppinud?
Emma, nais vokalist, oli täna siin olnuist näiteks ainus professionaalne muusik. Meid oli täna seitse, kuid bändi põhituumiku moodustavad neli inimest: mina, Johannes (klahvpillidel), Pekka (tenorsaksofonil ja flöödil) ja Kari (trummidel, kitarril ja basskitarril). Ükski meist ei ole ametlikult õppinud muusik.
Alustasime 97. aastal sellest, et olime grupp sõpru, kes hakkasid koos lugusid tegema. Me teadsime üksteist keskkooli päevilt Helsingis. Enne bändi moodustamist käisime niisama koos jämmimas ja veidike hiljem valmisid juba esimesed ühised lood.
Isegi praegu, kui harjutame palju rohkem, esineme Soomes ja väljaspool ning meil on 2 plaati välja antud, on see meie jaoks pigem üks lõbus hobi. Ja nii jääb see arvatavasti ka tulevikus, sest bändi kõrval on meil ka muid kohustusi: mõni käib tööl ja mõni koolis.
Bändiga alustades ei olnud meil suuri plaane: et näiteks saada tuntud muusikuteks ja teha sellealast karjääri. Don Johnson Big Band sai alguse poistegrupist, kellel oli koos lõbus olla. Varsti leidsime end olukorrast, kus oli tekkinud ka publik, kes oli huvitatud meie muusikast. Sealt on bänd alguse saanud ja loomulikult viisil edasi arenenud.

Kas eelistate live esinemisi stuudiole?
Stuudiotöö on hoopis teine asi laval esinemisest. See on pikk protsess ja võtab kaua aega. Meie puhul võib ühe loo lindistamine võtta mõnest nädalast paari aastani. Stuudios olles tunneme end vabalt ja eksperimenteerime palju. Laivis on see lahe, et saad näha inimesi ja nende reaktsioone. Kui publik naudib, on lavale kohe ära tunda. Albumitega on raskem. Ma ei saa minna kellegi koju ja vaadata, kuidas kuulaja meie muusikale CD-l reageerib. Töö laval on interaktiivne ja seega palju lõbusam, eriti kui on hea kuulajaskond. Täna näiteks oli fantastiline publik. See oli minu jaoks eriti meeldiv üllatus, kuna varem oleme vaid korra Eestis esinemas käinud ning siinsed inimesed meid ju ei tea. Kuid vastuvõtt oli väga soe. Uues kohas mängides ei tea kunagi ette, mida oodata. Tänane oli tõesti positiivne: inimesed olid väga muusika sees ja entusiastlikud.

Kas Helsingis esinete alati kuskil kindlas klubis?
No me oleme üles astunud väga erinevates kohtades. Linna kõige kuulsam klubi on Tavastia, kus ka meie oleme 3-4 korda esinenud. Seal oleme ka nädalala pärast. Klubi on väga suur ja mahutab üle 800 inimese – tõeliselt vägev. Meie kontsert 30. aprillil on juba ette ära müüdud. See on Helsingis väga popp koht. Meil on vedanud, et varasemalt on meil seal väga head mängud toimunud. Kuid üldiselt esineme Helsingis harva, mitte üle 2-3 korra aastas.

Milline on olnud teil kõige eksootilisem esinemine?
Ma arvan, et eelmisel aastal Turus, mil kontsert toimus jõe peal. Seal oli restorani laev ja ka ujuv lava. Fakt, et esinesime vee peal, oli väga huvitav. Kuid üldiselt mängime palju suvefestivalidel. Ka sel aastal on juunis-juulis palju esinemisi. 2003. aastal olime ka Pori Jazzil. Mängisime enne Jamiroquaid. 25 000 kuulajat oli tõesti võimas vaatepilt. Mindblowing!

On teil lähiajal tulemas palju kontserte välismaal?
Homme mängime Leedus, Kaunase festivalil. Suvel on plaanis minna ka Arhus´i, Taanimaale. Kuid rohkem pole eriti ette teada. Väljaspool Soomet on meil veel vähe esinemisi, kuid püüame end pidevalt tutvustada inimestele, kes oleks meist huvitatud. Euroopas oleks vahva ringi reisida ja kontserte anda.
Eelmisel aastal olime kaks korda Venemaal ja selle aasta alguses Hollandis, kuid siiani on see kõik.
Loodan, et lähitulevikus tuleme veel Eestisse. Ning ehk need noored, kes siin täna olid, räägivad meist ka oma sõpradele ja järgmisel korral on meie kontserdil veelgi enam rahvast.