Don Johnson Big Band

26. august 2003

Mõlemale vastasleerile – nii noortele kui vanadele on neil nutikatel soomlastel samalt lavalt midagi pakkuda. Pagana hea plaat! Kuulamine raskelt soovitav!

Esimesed taktid viivad teid, neid, meid soomlase pilgu läbi laia maailma. Kuidas muud moodi viisakalt öelda singliloo “One MC, One Delay” helide, puhkpilliakordide ja rütmide kohta, milles energilis-naljakal moel segunevad humppa, balkan, hip-hop, vunk-funk, bigbändijazz ja veel miski sõnadesse jonnakalt painduv optimism. Tuju kerkib taevani. Ja ei piiskagi õlut ega läbu!
Ning samuti ei midagi sellest lakutud juustega ja valges pintsakus Miami narkovõmmist, kes 80ndatel telesarjas “Miami Vice” maailma teleekraanidel tegusid sooritas – Don Johnson oli tema nimi ja muusikaga oli tema seos vaid see, et ta üritas magedal power-popi moel ka ise pärast ekraanimenu laulda ning seriaalis vilksas episoodides selliseid tegelasi nagu Miles Davis ja Phil Collins.
Don Johnson Big Band on tegelikkuses ikkagi soomlaste praegune komeet, kes juba teise looga oma plaadil “Breaking Daylight” ei jäta kahtluse varjundit, et jazzida nad oskavad ning ühiselt fännivad hiphoppi. Tänavuse Pori Jazzil esinesid nad suisa pealaval ja oma silmaga seda tunnistanud pealtvaatajad vandusid tulist, et nad ei valeta, kui ütlevad, et noored kuulajad möllasid lava ees vähemalt samal määral, kui festivali kuumima artisti Jamiroquai etteaste ajal. Vahetult enne Pori Jazzi ilmunud album “Breaking Daylight” on Soomes aga müünud topeltplaatinanormi jagu ehk enam kui 30 000 eksemplari. Jazz on in!
Muuseas, soomlaste plaadimüügistatistika räägib, et “päris-Don Johnsoni” 1986. aastal ilmunud plaat müüs sealmail mõned tuhanded plaadid vähem. Igal juhul kerkis vaid neljaliikmelise “bigbändi” plaat põhjanaabrite edetabeliüheks ja sai taevani kiitvaid arvustusi sealses pressis. Seda õigustatult, sest neis on nii stiili, värskust kui muusikalist mängu.
Kujutlege vaid, kuidas loos “Royalty” törtsutab tuuba võidu elektroonilise deep-bassiga ja päristrummar gruuvib nende selja taga biiti nii mis jube ning kõneosav MC räpib kõige selle otsas sorava lahedusega.
“Tokyo Ranger” piserdab idamaist eksootikat hop-biidi kohale, maitsekalt, stiilselt, lahedalt, musikaalselt. “Nightman” toob muu hulgas meelde Doorsi hitis “Raiders In The Storm” mööda sahiseva, tundmatusse kulgeva öö – paratamatuse, ohutunde ja erootilise võbeluse. “Harlem Davidson” pakub steppiva breikbiidi ja dub-psühhedeelse õhustiku kõrval vahvalt kaine flöödisoolo ja sellist lahedat kuulilt laidback riffi, mis kergitab varbad maast lahti. Samas “Behind 16 Bars” toob mängu vahva garage-fiilise, mille kohta ei ole kuidagi võimalik väita, et see ei ole jazz. On küll. Ja just selles DJBB fenomenaalsus seisnebki, et nad kõnelevad korraga moodsa linnaliku noortekultuuri keeles ja jazzmuusika keeles ja sellest kokku ei tule vasturääkivuste segapudru-möla vaid vahva energiatabletike.
Nad alustasid 90ndate keskpaiku Helsingi koolipoistena. Paari aastaga tegid omal käel plaadi “Support de Microphones”. Plaat ilmus 2000. aasta aprillis ja leidis mõne näpuotsa jagu julgustavat vastuvõttu. Uhkusega kirjutavad nad oma biograafias, et nende esimene välisreis ja piiritagune külalisesinemine toimus 2001. aasta oktoobris ja kohaks oli Tallinn.
Mis puutub aga bigbändi kui koosseisu, siis see on muidugi nali, ehkki vihjed jazzmuusikale on tõsi. Bändis on neli kutti: pianist-klahvpillimängija Johannes Laiho, räppija Tommy Lindgren, flötist-saksofonist Pekke Mikkonen, ja bassist-trummar Kari Saarilahti.
Laiho õpib Helsingi tehnikaülikoolis, lobeda keelejooksuga Lindgren on Helsingi ülikooli tudeng ja Amnesty Internationali Soome sektsiooni pressiesindaja; Pekka Mikkonene aka Punk Anderson mõtles välja grupi nime ja vastutab suure osa muusikalise visiooni eest – temagi pole muusikaõppur, vaid õpib Helsingi Majandus- ja Ärijuhtimiskoolis; Saarilahti on samuti tehnikatudeng nagu ka Laiho, muuhulgas väidetakse ta olevat salaja hevifänn, kuid ansambli koduleht poetab sellesse infosse kahtlusetilga, kui ütleb, et see fakt vajab siiski veel põhjalikku kontrollimist.
Soome pressis on vilksanud võrdlusi The Rootsi või Massive Attackiga, kuid millega ka ei võrreldaks, tõsi on see ikkagi vaid mingi tahu võrra. Don Johnson Big Band ei ole ühetahuline või tasapinnaliselt ettearvatav nagu paljud poplainetes surfijad nende kõrval. Nad on uue põlvkonna bänd, kelle plaadimängijates tiirleb korraga palju kettaid ja sealt kerkivaid isesorti helisid saab palju. Mõjudena on nad loetlenud Šostakovitšit, Miles Davist, John Coltrane’i, Claude Debussi’d, Gangstarri, hulka hevipunte, hiphoppijaid ja poppareid. Muidugi ka kompuutreid, ilma milleta nende muusika tõenäoselt ei saaks eksisteerida.
Ei maksa nende üle otsustada ka tüüpilise hip-hop-jazzi kategooriasse mahutuva loo “Nutwood Cut” põhjal, seegi – omas žanris väga hea lugu bop-, funk, ja isegi ragga-varjunditega – on samuti kõige üks tahk. Muide plaadi lõpuots ongi veidi jätsim kui algus. Suured silmad teeb see jäts ette nendele jazzmänidele, kes teavad ja oskavad oma asja ning püüavad üleolevalt olla “veidi moodsamad”, mängides “midagi räpimalt”. Neis pole reeglina seesugust energiat, mis Don Johnson Big Bandil olemas on. Ja see energia on peen, mitte rohmakas, see power ei ründa detsibellide helisurve või rütmivasaraga – see paneb keha pöördesse saundi, riffide, vahelduse, sünkoobi ja ajudega.
Nagu avaloo irooniavilkse, jagub nalja ja lusti mujalegi, näiteks või loosse “Jah Jah Blow Job”, mida võiks pidada DJBB muigvel vasteks räpi vulgarismidele.
Ajal, mil hip-hop on ennast põhiliselt ammendanud ja läbi popmuusika pesuvalgendajate uhutud puhtaks peaaegu igasugusest musta nahavärvi protestist, pakub DJBB meile värskendava sõõmu vihmajärgset osooni. Pigem jazz kui hip-hop, on neis kuttides nii kujutlusvõimet, stiili kui muusikat.
Vaevalt nad on endale eesmärgiks võtnud ühendada noort publikut ja jazzipuriste, kuid paraku see nõnda võib välja kukkuda, sest mõlemale vastaspoolele on neil samalt lavalt midagi pakkuda. Pagana hea plaat! Kuulamine raskelt soovitav! Mitteprofessionaalidelt mitteprofessionaalidele, profid kahvatuvad.