Dünaamilne duo Donkey-Monkey

16. detsember 2015
Liisa Taul

Läbi aastate leiab Jazzkaare ja Jõulujazzi programmist esinejaid, kes juba mitmendat korda festivalile tee leiavad. Enamasti on need Eesti jazzipubliku südame võlunud suurte lavade lemmikud või end juba tõestanud vanameistrid, kuid vahel ka kooslused, kelle loominguline teekond kulgeb julgesti üle žanripiiride muusikalisi teivashüppeid sooritades.

 

Üks selline on duo Donkey-Monkey, mille moodustavad prantsuse pianist Eve Risser ning Jaapanis sündinud, kuid nüüdseks juba omajagu aastaid Prantsusmaal tegutsenud trummar Yuko Oshida. Ehkki mõlemad on väga hõivatud muusikud, kes on võimekad nii kaasaegse muusika, jazzi kui kõige vahepealse vallas, leiavad nad ikka ja jälle aega kokku tulla, et sünnitada eksperimentaalseid ja ulakaid, improvisatsiooni ja sõnamänge jumaldavaid muusikalisi lapsukesi, kes, pihus õrn õidepuhkenud kirsipuuoks, nurga tagant kolinaga välja hüppavad. Vähemalt selline tunne valdas mind Donkey-Monkey senist loomingut kuulates.

 

Intervjuu tehti enne duo reedest kontserti NO99 jazziklubis.

 

Millist muusikat me tänasel kontserdil teie esituses kuuleme?
Yuko Oshima: Peamiselt palasid meie teiselt albumilt “Hanakana” ja üht lugu uuelt plaadilt, mille materjali parasjagu ette valmistame.

 

Eve Risser: Eelmisel korral Eestis esinedes oli “Hanakana” värskelt ilmunud, kuid need lood on vahepeal väga palju edasi arenenud.

 

Olete duona esinenud üle kümne aasta. Kuidas kirjeldaksite muusikalist mõju teineteisele?
Yuko: Kui Eve’iga Strasbourgi konservatooriumis tuttavaks sain ja otsustasime koos mängida, ei tundnud ma jazzi ja kaasaegse muusika helikeelt kuigi hästi. See kõik oli minu jaoks väga uus, sest olin mänginud valdavalt rokki. Eve see-eest valdas kaasaegset muusikat ja suuresti just tema mõjutusel hakkasin otsima päris oma saundi.
Meid on ainult kaks, mis seab teatud piirid. On selline näost näkku olemine ja nii on lihtsam jääda teineteisele avatuks. Ma arvan, et see kostab meie muusikast ka välja, et otsime uut nii enese kui ka kuulajate jaoks. Nii et mul on suur rõõm sinuga mängida!

 

Eve: Tore! Palju õnne meile!
Yuko tekitas minus uudishimu, sest tema lähenemine muusikale oli hästi otsekohene. Võib olla sa ei teadnud, mis on sinu saund, aga sa tundsid hästi helikeelt, mille keskel sa kasvanud olid, jaapani rokkmuusikat. Mina jällegi olin väga hästi kursis Prantsuse ja Euroopa muusikamaastikul toimuvaga. Kuid mängides muusikutega oma tutvusringkonnast, tundsin vahel, et nad peegeldavad mulle asju, mida ma enda kohta juba tean. Yuko tõi enesega midagi täiesti uut ja värsket – mitte, et mind huvitaks uus uudsuse enese pärast, see on kontseptuaalne lähenemine ega köida mind –, aga võib-olla aitas selline võõras peegelpilt mul iseenda harjumustest välja murda.

 

Yuko: Kusjuures see on esimene kord, kui meilt midagi sellist küsitakse.

 

Eve: See on meil siin praegu nagu suhteteraapia pärast kümmet aastat kooselu. (Naerulagin)

 

Yuko: Igatahes, kui me Strasbourgi konservatooriumi jazziosakonnas kohtusime, polnud mina üldse ametlikult muusikat õppinud.

 

Eve: Ja see oli väga rikastav, samal ajal kui mina olin tõeline konservatooriumi produkt. Kuid siis puutusin kokku iseõppijatega, nagu Yuko ja rootsi bassimängija Joel Grip, samuti tegin bändi sõpradega, kes polnud professionaalsed muusikud. See kõik oli väga tore. Elasin muusikalist topeltelu, mis mind vist päästis, sest muidu oleks see üliteaduslik lähenemine ja kohustus vanemate ees olnud liiga raske koorem kanda.

 

Kumb tundub huvitavam – luua kaosest korda või korrast kaost?
Eve: Minu jaoks – luua korrast kaost. Oma orkestriga töötades olen tähele pannud, et kui me ei lepi alguses kokku reeglites ning hakkame kümnes erinevas suunas improviseerima, siis see asi ei toimi. Piisab ainsast kokkuleppest, et seejärel anda täielik vabadus, siis püsib kaos koos.
Inimestel on nii erinev taust ja sama erinev arusaam kaosest või improviseerimisest üleüldse.

 

Yuko: Ma pole selle üle kunagi niipidi juurelnud, aga ma ei ole kindel, kas me üldse tunneme ära selle täieliku kaose hetke. Igal juhul midagi välja pakkudes peame end alguses täpselt sõnastama.

 

Eve: Samuti võib iga improviseerija oma kogemuse põhjal öelda, et lihtne on tekitada kaht ühesugust kaost, sest me pole geeniused ja see, mis välja tuleb, kipub olema iga kord üsna ühesugune. Et luua midagi uut, peab oma sisemist kaost, dünaamikat ja helisid analüüsima ning palju harjutama. Mis lõpuks välja kostab, on tegelikult meie sees juba eelnevalt kirjas.

 

Yuko: Muusika sõltub selle tekitamise tehnikast, aga lõpuks saab see tulla ainult südamest, ehk siis meist endist ja seetõttu peame ennast austama.

 

Kuidas te oma instrumendi leidsite?
Yuko: Meil oli kodus klaver, mida natuke klimberdasin, kuid kaheteistkümnendast eluaastast alates tahtsin hirmasti rokkbändi teha ja viieteistkümneselt ostsin kitarri. Kuid jätsin selle sinnapaika, sest see tundus liiga keeruline ja mu sõrmed olid kitarri jaoks liiga lühikesed.
Mõtlesin siis, mis pilli sellise väikese kehaga mängida – kas trumme? Või hakkaks hoopis laulma? Kui Jaapanis ülikooli läksin, kutsuti mind lõpuks ühte rokkbändi. Ja kuna neil olid trummid olemas, oligi valik tehtud. Nüüd kasutan aeg-ajalt ka häält.

 

Eve: Ma olen pärit musikaalsest perekonnast, kus kõik lapsed alustasid klaveriga ja pidid seitsmeselt oma instrumendi valima. Ma siis teatasin, et tahan flööti mängida, mille peale kostis isa, et vali parem vioola, siis saame su õe ja vennaga kvartetti mängida. Mispeale ütlesin omakorda, et see on täielik jamps, mina mängin flööti! Aga ausalt öeldes, kui isa poleks palunud mul teist instrumenti valida, oleksingi klaveri juurde jäänud. Isa seadis siis tingimuseks, et õpin mõlemat pilli korraga. Nii ma sundisin end flööti harjutama ja tegin seda, kuni sain kakskümmend kuus. Siis lõpetasin, sest õigupoolest polnud see mulle kunagi päriselt meeldinud, ehkki ma tegin välja palju tööd selle nimel, et ma ise oma flöödimängust lugu peaksin.

 

Kui sain kuusteist, mängisin klaverit ainult oma lõbuks, improviseerisin palju ning transkribeerisin Keith Jarreti ja Bill Evansi soolosid.

 

Konservatooriumis õppides avatasin vaba improvisatsiooni. Mu õpetaja, kes oli olnud Messiaeni õpilane, andis sellise ülesande: “Teeme ühe A-, B- ja siis jälle A-osa”. Mina: “Millest?” Tema vastu: “Millest tahad!”. Mängisin siis midagi, siis midagi muud, siis jälle seda esimest asja ja tema hüüdis: “Suurepärane!”. Ja see oli nii lõbus! Nii ma kukkusingi sellesse lõksu ja enam välja ei roninud, sest see oli nii suur nauding. Kuid ühel hetkel hakkasin improvisatsiooni kaudu oma helikeelt otsima ning endale rohkem raame seadma. Avastasin üllatusega, et mida enam end piirata, seda suurem on vabadus. Nüüd töötan oma kompositsioonidega nagu enamik heliloojaid jazzi ja kaasaegse muusika vallas ning klaver on orkestraalse pillina eksperimenteerimiseks väga tänuväärne. Töötad klahvide ja pedaalidega, paned keelte vahele asju, samas kui flöödil on üheainsa heli tekitamiseks kasutuses kogu keha ja mõlemad käed. Klaveriga on lusti palju, sul on vist trummidega samamoodi?

 

Yuko: Jah. Meile lihtsalt meeldib mängida korraga paljude asjadega. (Naeravad)

 

Eve: Ehkki vahel mängime väga vähesega.

 

Me ei näe teineteist ju väga tihti ja mõnikord eemal olles mõtlen: “Hmm, on sel Donkey- Monkeyl üldse mu elus kohta?”. Aga kui siis jälle kohtume, toimub plahvatus, nii et see side on väga tugev. Ja me ei sunni end, Yukoga on alati nii tore. Loodame, et seda on kuulda ja püüame sel mitte lasta kaotsi minna.

 

Donkey-Monkey
11. detsembril NO99 jazziklubis

 

Koosseis:
Eve Risser – klaver, tempereeritud klaver, hääl
Yuko Oshima – trummid, hääl, sämplerid